Birutė Baltrušaitytė-Masionienė
Übersetzer:in
auf Lyrikline: 3 Gedichte übersetzt
aus: estnisch nach: litauisch
Original
Übersetzung
Hamleti laulud
estnisch | Paul-Eerik Rummo
1.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Kuule… mis seal kahab iilides
pahaendeliselt, hiilides?
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Hirm on järsku. Viirastub, ennäe,
laps, kes lõikeheintes lõhub käe,
armastajapaar, kes kartmata
jookseb rannal, jalad katmata,
jalad katmata ja soontes tuulevein.
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Jäta, jäta, lakka halamast,
ühtki pole rannal näha last,
kumbki pole paljajalu meist.
Miks ei lahku siiski valu meist?
Lõikeheinad jäigalt kahavad.
Kõik, kes lapseks jääda tahavad
Lootuses, et pilv, see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, -
kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,
viivuks taevaga läks segi maa,
viivuks mõistsin: enam ma ei saa
seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks - - -
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
2.
Jah, olla, olla, tingimata olla
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.
Nii olla, samas ometigi teada,
et elu pole üksnes võitlus, teada,
et see, mis tuleb, suurem on nii minust
kui mu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda
veel sündimata lapsi, kelle naerust
me mõlemate mõõgad pudenevad.
Nii olla, olla, olla, samas mõelda
neid, kelle nime keegi veel ei tea.
Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!
Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!
aus: Tule ikka mu rõõmude juurde
Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Hamleto dainos
litauisch
1
Slūgsta jūra. Grįžta atgalios.
Putų pėdos potvynio keliuos.
Ar girdi... kas vogčiomis antai
sėlina šnarėdamas piktai?
Drauge mano, tai aštri žolė.
Debesis kaip siena netolies.
Vaiko verksmą išgirstu šalia,
jam rankas sukruvino žolė,
ir matau įsimylėjėlius basus
bėgančius; jiems nieko nebaisu,
nebaisu, kai gyslom – vėjo vynas. – – –
Vėl aštri žolė vaidentis ima.
Baimintis paliauk. Nusiramink,
jokio vaiko verkiančio aplink,
mes prie jūros nebasi abu.
Argi sielvartausime abu?
Aštrios žolės šiurkščiai sušnarės.
Tie, kas likti kūdikiais norės
ir tikėt, jog viesulas kraupus
niekada jų meilės neužpūs, –
šį akimirksnį su manimi,
jų pavojai man nesvetimi,
šį akimirksnį dangus pavirs žeme,
šį akimirksnį sakau sau: ne,
negaliu dvejoti, kai turiu
blogį tučtuojau paverst gėriu. – – –
Drauge mano, tai aštri žolė.
Debesis kaip siena netolies.
Putu pėdos potvynio keliuos.
Slūgsta jūra. Grįžta atgalios.
2
Taip, būti, būti, būtinai ištverti
(Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
iš abejonių ir bukybės dėklų (Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
ištraukti kalaviją, kai niekšybė (Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
vaikystės mano vaikiškus sapnus
(Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
dumble nusivylimų paskandint grasina.
Taip, būti, būti ir drauge žinoti,
jog mūs gyvenimas ne vien tiktai grumtynės,
žinot, jog tas, kursai ateis, pranoks
mane ir mano priešininkus. Taip, būti ir drauge galvoti
apie negimusius vaikus, kurių krykštimas
mūs abiejų kalavijus sutrupins.
Taip, būti, būti, būti ir galvoti
dar apie tuos, kurių vardų nežino niekas.
Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!
Tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!!
Maailm mu hinge
estnisch | Paul-Eerik Rummo
Maailm mu hinge ei tungind, vaid imbus,
südamesse sisse ei murdnud, vaid sööbis.
Pikad ärkvel-ööd mu toanurgas ööbis,
pää ümber halo kui pühakunimbus.
Kas tema tahtis mind piinata või lohutada,
ainiti kärpides mu unelambi tahti?
Hällitada? Ärritada? Rahustada? Kohutada?
Kohustada millekski? Ah, kas ta tahtis
üldse midagi – lihtsalt ehk niisama
tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes,
mööduva teelisena tuulevarju sisenes,
oli – ja tundes, et hakkab piisama,
vöö sidus vööle jälle ja lahkus
viipeta – nii nagu ennist tuli.
Jäi mulle hingata ta lääguseta lahkus;
karmuseta kargus; ühtlane tuli –
tuli, mis ei hävita; värviline kainus;
hääl, mis on igal pool venna eest, õe poolest;
kirgas ükskõiksus; kõiksus on tõepoolest
üks – üksainus – ainus.
aus: Lumevalgus... lumepimedus
Tallinn: Perioodika, 1966
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Pasaulis į širdį
litauisch
Pasaulis į širdį neįsilaužė, o įsėlino,
įsisunkė jis, o neįsibrovė.
Ilgą nemigos naktį prie lovos
su tvarsčio nimbu matau sėdintį.
Ko sapnuose jis užstoja man saulę,
guosti norėdamas ar suraminti?
Gąsdina? Erzina? Migdo? Ar saugo?
Gal jis ką liepia? Ak, ar jis mintį
nors kokią turi — šiaip sau užklydo
akim užmiegotom praeivis
valandą kitą sušilti į vidų,
pasisvečiavęs ir pasiraivęs,
kaip niekur nieko, juosiasi juostą,
nepamojavęs — išnyko iš sykio.
Kvapą netikro dosnumo uostau,
ne gaivinančią vėsą, ugnį paliko,—
ugnį nešildančią, nebūtį matinę,
lyg brolio balsą, neaiškų tokį,
abejingumą: tąsų ir vienatonį,
vieną — vienintelį — vienatinį.
Ikka Liivist mõteldes
estnisch | Paul-Eerik Rummo
1
Või – ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
lumesadu
järvesse
ja räitsakate
sulamine
järvesse
ja üheskoos
jäätumine? …
Külm. Üks praksatus
hallide haavatrellide taga
metsas. Miski läks katki
pakasetaeva all.
2
Jah, kas teda oligi üldse?
Küll, oli küll! – Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!
Ei, ei, seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel –
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
seda müüti, seda uhket ja suurt.
Tema on ju meie – väike külmetav järv.
Tema on ju meie – lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme järv. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme järv. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb
järveks.
Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?
Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Vis арie Lyvą galvojant
litauisch
1
O gal – jo nebuvo visai?!
Gal tik sniegas
į ežerą krito
ir snaigės
vandeniu
virto
ir viskas
paskui
sušalo?..
Speigas. Kažkas pokštelėjo
už alksnyno žaizdotos užtvaros
girioje. Kažkas nulūžo
po speiguotu dangum.
2
Iš tikrųjų – ar buvo jisai?
Buvo, buvo! – O, lyg paukščiukas beldžia
į širdį tarytum į lukštą.
Iš krūtinės išsprūsta jau balsas:
buvo, buvo šitoksai vyras,
kaip televizijos bokštas iškilo virš pelkių,
kaip kalnagūbris klonyje!
Ne ir ne, pakartoju ne sykį!
Vardan paprasčiausios eilinės dienos –
nereikia šio mito, šio garsaus ir didingo!
Juk jis – tai mes – tad nekurkime apie save
šio mito, šio garsaus ir didingo.
Juk jis – tai mes – mažas užšąlantis ežeras,
juk jis – tai mes – į vandenį sningančios snaigės.
Mažytis ežeras, kuris trokšta apsisaugot nuo šalčio,
apsaugot save ir apsaugoti girią aplinkui,
apsaugot pasaulį savo vienintelio veidrodžio prieglobsty.
Mes – vienas kūnas. Ežeras – girioje ir giria ežere.
Mes – vienas kūnas. Ežeras kyla sniegu, sniegas ežeru sminga
į žemę.
Ir daugiau nieko.
Pokštelėjo kažkas.
Girioje ar ežere? Medžio širdis? Ledo šarvas?
Tik nereikia šio mito, šio garsaus ir didingo,
čia po tylinčiu, gedulingai baltu,
speiguotu dangum.