Tõnu Õnnepalu
1. sept. 1986
1. sept. 1986
Raadios räägitakse Teise maailmasõja algusest. Istume köögilaua ääres ja puhastame punaseid sõstraid. Berliinis olid pimenduskatted aegsasti valmis seatud. Raadio ragiseb. Aux armes citoyens! Sõitsime mingi kaubavaguni nurgas, piiril aeti meid sealt välja. Tõesti, naljakas on elus olla. Punased sõstrad säravad lambi valgel. Oli väga soe ja päikeseline suvi, sellepärast on sõstrad eriti magusad, nüüd on nad juba hästi küpsed ka. Milline ärritav mõnu neid vastu suulage katki pigistada. Poola oli uhke oma ratsaväele. Kujutlen valgeid hobuseid, ainult valgeid. Suhkrust peaks aitama. Tjomnaja notš, tolko puli svistjat po stepi. Kui maitsev on sõstratoormoosiga sai, kui külma piima peale rüübata. Vikerraadio kostab siin halvasti. Keeran nuppu. Poola keel, läti keel, vene keel, soome keel. Eesti on siin ja ka idas sealpool merd. Läänes on sealpool merd Rootsi, Fårö saar, kus elab Ingmar Bergman. Mõnes Ahvenamaa suvilas kuulatakse praegu kindlasti sama muusikat. Ära tüütab see ragin. Keeran raadio kinni. Ööliblikad toksatavad vastu akent, köögilambi sajavatine pirn tõmbab neid kaugelt ligi, sest öö on ju täna nii soe, nii sume, nii vaikne. Rahu on kõrgetes puudes, rahu pimedatel põldudel.