Tõnu Õnnepalu
***[Minu hing on teele valmis]
***[Minu hing on teele valmis]
Minu hing on teele valmis,
hõlmad vaheliti ja vöö vöö peal, nii nagu käsk.
Sest küütvanker ei oota ega peatu kaua
selles jaamas
enne pikka ja vaevalist tõusu,
mis võib-olla lõpuks viib kardetud mäkke,
võõrale tühjale harjale, kus ootab Nimetu,
aga võib-olla teise orgu, sellest siin erinevasse.
Minu hing on teele valmis,
aga ta ei tunne teed,
sest see läheb läbi tema enda lageda ala
ja päevateekond on peitu pandud ööde varjude taha.
Minu hing on teele valmis,
aga tal on hirm veel minna.
Kas ta siis ei tohiks korraks puhata
sinu hinge telkhoone all?
Kas see siis ei kuulugi Võimalikku,
et talle lubatakse seal silmapilk unustust?
Või on hoopis sinu hing küsinud luba
istuda kolde äärde, mille tulest ma ise ei saa sooja?
Ja kas pole nii, et kui üks leiab korraks puhkust
ja võib vöö päästa vöölt,
siis teine peab valvama ega saa põrmugi osa
sellest varjust ja kosutusest,
mida ta enda teadmata pakub?
Minu hing on teele valmis,
aga seal, kus ta on, ta on üksi
ja alles on öö, Kuu peibutab, aga ei näita,
mis telgi riie see on, kus justkui liiguvad varjud
ja kelle varjud need on.
Kas teiste, võõraste teeliste?
Ja kas koidik on ikka veel kaugel.
Kas see punakas kuma
on Nimetu laagri lõke
või on teeleasumispäev juba tõstmas valguse plagu
ja telkhoone pannakse kokku
veel enne, kui ma sind palgest palgesse näen?
Ja see, kus ma unetult laman,
on vaid kujutlus sinu kehast,
sest sinugi hing on teel ega tohi peatuma jääda.
Ei, mu hing on ju teele valmis
ja juba põlebki ära
muutlik Kuu Päeva kerkivas kumas.
Ja sind pole mujal kui kaugel,
ei, sind pole mujal kui kaugel,
ja ma olen sinust kaugel.
Ja kaugel minust mu hing on teel.
