Tõnu Õnnepalu
***[Vesi on läbipaistev]
***[Vesi on läbipaistev]
Vesi on läbipaistev
ja läbipaistev on õhk.
Vees peegeldub õhk
ja õhus peegeldub vesi.
Sügaval muutub peegeldus roheliseks.
Kõik on seal roheline, tume ja särav:
taimed, kalad, pilk.
Kaugel muutub peegeldus helenduseks.
Seal sünnib saari,
kerkib nende kujutisi, tõuseb arhipelaage
mere terendusest.
Meie paat heiskas purjed varahommikul,
ähmasel aoeelsel ajal, ammu
oleme teel, juba ammu
ei oska me öelda enam,
kumb on peegeldus, kumb
peegelduse vastupeegeldus
õhus.
Meie silmad on mere heledat karva.
Peatumata libisevad lained
läbi neist.
Meie suud on tummad. Ükshaaval
kukkusid sõnad vette, rohelusse vajusid,
said kummalisteks veteelanikeks seal,
liigutavad nüüd end hämaruses.
Meie kõrvad on kui merikarbid
täis igavest kohinat.
Kui neisse satub mõni hääl,
liivatera vaikuse vees,
saab tast pärl. Aegamööda
koguneb ta ümber opaalset kohinat,
aegamööda saab tast pärl.
Meie sõõrmed maitsevad vihmu,
äikest aimavad nad sündimas kumeruse taga,
enne veel kui kõu
tast märku annab.
Meie kehad tunnevad tuult.
Siledaina, niiskeina,
soolakirmetisest sädelevaina
tunnevad nad
iga ta puudutust.
Meie kehad
kuuluvad talle.
Ta armastab neid,
ta mängib meie kehadega.
Ja seni kestab teekond,
seni kumerduvad purjed,
seni kerkivad päevad merest me selgade tagant,
muutes meid hõbedaservseiks siluettideks,
seni loojuvad päevad merre me eel,
värvides meie pilke.
Ei, veel pole hilja,
meie paat libiseb nobedasti
üle vee
uute terenduste poole uutes õhuilmades,
uute saarte, uute roheliste peegelduste poole
libiseb meie paat.
Ja kõik nad on veel ees
need saared,
ja kõik nad kerkivad kord merest,
et uppuda meie silmades.