Läbi mu unede jooksevad kõrbekoerad,
kerged, kiired ja kuulmatud,
justnagu Jumala tuul;
kaunid ja kuninglikud, ööst öösse
nad sööstavad pöörastena.

Haistan, mõistagi haistan:
mu süda on nende saak.

Kuidas ma saaksingi tunda täiust,
kui ma ei jookseks tühjaks;
kui ma ööst öösse ei jookseks, ei kihutaks
viirastuslike, võõrastuslike
kõrbekoertega võidu.