M. VARIK

Ma tahtsin süüa nagu iga teinegi
ja sellepärast õpetasin lastele
aastal 1915,
et tsaar on Jumalast
ja sakslased on meie surmavaenlased.
Aastal 1930
õpetasin lastele,
et iseseisvus on suur saavutus
ja enamlased on ta surmavaenlased.
Kui ma olin eluga pääsenud Klooga laagrist,
õpetasin lastele 1945,
et fašism on inimkonna surmavaenlane.
Mind peeti heaks õpetajaks.
Aga kui ma sain seitsmekümne viie aastaseks,
öeldi juubeli puhul,
nagu oleksin juba karjapoisina
olnud tulihingeline kommunist
ja puhunud lepakoorest pasunal
Marseljeesi.
Vabandage, kuid see on küll loba.

© Mats Traat
From: Harala elulood
Tallinn: Kupar, 2001
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

M. Variks

Es gribēju ēst kā visi citi
un tāpēc 1915. gadā bērniem mācīju,
ka cars ir no Dieva
un vācieši ir mūsu nāvīgie ienaidnieki.
1930. gadā
bērniem mācīju,
ka neatkarība ir liels ieguvums
un lielinieki ir tie nāvīgākie ienaidnieki.
Kad biju uz mūžu nosūtīts uz Klogas lēğeri,
1945. gadā bērniem mācīju,
ka fašisms ir cilvēces nāvīgais ienaidnieks.
Mani uzskatīja par labu skolotāju.
Bet tad, kad man palika septiņdesmit pieci gadi,
jubilejas reizē teica,
ka es jau kā ganuzēns
bijis dedzīgs komunists
un uz alkšņa mizas stabules
pūtis Marseljēzu.
Atvainojiet, bet tās nu gan ir blēņas.

No igauņu valodas atdzejojis Guntars Godiņš