Consuelo Rubio Alcover
Translator
on Lyrikline: 13 poems translated
from: 爱沙尼亚文 to: 西班牙文
Original
Translation
VIII. „alasti ihu on ilus“
爱沙尼亚文 | Kristjan Haljak
alasti ihu on ilus veebruaripäikses joome samakat
ja käime õues suitsetamas keskmise suurusega telliskividest
laotud korsten küljel on näha äraroostetanud ja mahakistud
metallredeli jäljed kui lume sisse visata koni
siis lumi ei lähe päriselt minema on ikka siin ja pimestab ja
sulab juba mõte sellest lumest paneb mu peo ja su peo
pesa vahel liikvele raske elektri pärast klubis ostad mulle
lahkesti veini sa kallad mulle ja oled kõigega rahul
päike paistab otse silma silmaga nähtavasti iga
pisemgi detail on paigaldatud vastavalt vaataja
maitsele me elame soojas ja päikseküllases linnas
paljud elavad hullemini tööle minekuni on aega
terve igavik mõtlen mida seal rääkida millise
nurga alt täna alustada võitlust apaatia eest
from: Verlaine'i revolver
Tallinn: Tuum, 2018
ISBN: 9789949997862
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
VIII. „la carne desnuda es bella“
西班牙文
la carne desnuda es bella en el sol de febrero bebemos cazalla
y salimos al patio a fumar en un costado de la chimenea de ladrillos
medianos se ven huellas de una escalera metálica
oxidada arrancada si arrojas la colilla a la nieve
la nieve no se acaba de ir del todo sigue aquí y deslumbra y
se derrite el mero pensamiento de esa nieve hace circular una electricidad
fuerte entre mi palma y la tuya más tarde en la disco me compras
vino tan amable lo viertes en mi copa y quedas contenta
el sol brilla directo a los ojos con su ojo salta a la vista cada
mínimo detalle está dispuesto acomodándose el gusto
del espectador vivimos en una ciudad cálida de sol generoso
muchos viven peor hasta la hora de entrar al trabajo hay tiempo
toda la eternidad me pregunto de qué hablaré allí bajo qué
cuchillo empezará mañana mi lucha contra la apatía
JOSEPH G
爱沙尼亚文 | Kristjan Haljak
kui joseph g. sekundandiga
kahevõitlusele jõudis
ei olnud kahevõitlus
veel alanud
kahevõitlus
algas
väga
kaua
saage ometi aru ma pean tingimata
täna koju sõitma vehkis joseph g.
pahaselt kätega
ma olin kahevõitlusel
ajalookirjutaja
sekundandiks
*
joseph g. armastas tallinnat
ilma teda taga nutmata
joseph g. armastas oopiumit ja seda
mida peeti ropuks
üldiselt maitstakse liha mõnusid
tingimusel
et need oleksid
lääged
mõnedele paistab
lihalik mõnu
olevat alatu
ta näib alatu oleviku inimestele
sest nende silmad
on kohitsetud
*
joseph g.
kirjeldan sind nõnda
nagu mäletan minevikust
ja nagu näen nüüd
on suur suvi
ja
lõõmav
päike
suvine täiskuu seostus sulle kuuverega
iiveldamaajavalt lõhnava
menstruatsiooniga
juba esimesed soojad päevad
tõid josephile
pühalikult liigutatud tuju
*
meil oli parajasti ettevalmistustund
kui ajalookirjutaja klassi tuli
tema kannul veel koolivormita joseph g.
ja lõpuks kooliteener suure puldiga
kui minu armas joseph oli
ligemale kolmekümneaastane
sai ta raske
peatrauma
kunda väikelinna võib pidada
üheks kõige ilusamaks
kogu ida saksamaal
kõik õnnelikud peatraumad sarnanevad
üksteisega iga õnnetu peatrauma
on aga õnnetu omamoodi
from: Verlaine'i revolver
Tallinn: Tuum, 2018
ISBN: 9789949997862
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
JOSEPH G
西班牙文
cuando joseph g. y su padrino
llegaron al lugar de la cita
el duelo todavía
no había comenzado
el inicio
del duelo
se prolongó
mucho rato
entiéndanme por favor no tengo más remedio
que volver a casa hoy dijo joseph g.
agitando las manos con furia
en este duelo asisto
al historiador cronista
en calidad de padrino
*
joseph g. amaba tallinn
aunque no llorase de añoranza
joseph g. amaba el opio y todo aquello
considerado indecente
general querencia profesaba por los placeres carnales
siempre y cuando
resultaran
empalagosos
algunos sostienen
que el placer sensual
es abyecto
sostienen que es abyecto quienes habitan el presente
pues sus ojos
están castrados
*
joseph g.
te describo tal y como
recuerdo el pasado
y según veo todo ahora
un verano grande
y
un tórrido
sol
asociabas la luna llena de verano con sangre lunar
el olor vomitivo
de la menstruación
ya los primeros días de canícula
le trajeron a joseph
una turbación divina del ánimo
*
habíamos estado ensayando
cuando el cronista entró en el aula
tras sus pasos sin uniforme escolar iba joseph g.
y cerrando el séquito el conserje con un gran atril
cuando mi querido joseph tenía
poco más o menos treinta años
sufrió una grave
conmoción cerebral
la pequeña ciudad de kunda puede nombrarse
entre las más bellas
de toda la alemania oriental
todas las conmociones cerebrales felices se parecen
entre sí pero cada conmoción cerebral desgraciada
es desgraciada a su manera
KOLM KÜSIMUST GUILLAUME APOLLINAIRE’I HAUAL
爱沙尼亚文 | Kristjan Haljak
ei mingit võimalust
teistsuguse eluga võrrelda
ka enam
mitte mingit vajadust
ei mingit võimalust
kuivatada võõrast ihu tuules
harva soovideta
ja kuidagiviisi õnnelik
ei mingit võimalust
peituda oktoobri hakul
liiga pisikeste
akende taha
ei mingit võimalust
konnad hämaras
üle tee hüppamas
viimasel hommikul
ei mingit võimalust
ema rehmas käega
sõda riik tavad surm
palju vihma
ei mingit võimalust
isegi päevasel ajal
hämaras iseenda varjust üle
sageli päevade kaupa
ei mingit võimalust
mõttemängud
äraspidise maailmaga
leppida naisena
ei mingit võimalust
teistsuguse eluga võrrelda
ka enam
mitte mingit vajadust
from: Elektra domina
Tartu: Kaksikhammas, 2023
ISBN: 9789916954782
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
DOS PREGUNTAS EN LA TUMBA DE GUILLAUME APOLLINAIRE
西班牙文
ninguna posibilidad
de comparar con una vida distinta
ni tampoco
la menor necesidad
ninguna posibilidad
de secar al aire un cuerpo ajeno
con pocos deseos e infrecuentes
y aun así feliz de alguna manera
ninguna posibilidad
de esconderse al despuntar octubre
detrás de ventanas
demasiado pequeñas
ninguna posibilidad
en la penumbra unos sapos
cruzan brincando el sendero
en la última mañana
ninguna posibilidad
madre sacudía los brazos con rabia
guerra estado tradición muerte
mucha lluvia
ninguna posibilidad
ni siquiera a plena luz del día
en penumbra saltar por encima de mi sombra
a menudo por días y días
ninguna posibilidad
juegos de ingenio
con el mundo al revés
aceptarlo siendo mujer
ninguna posibilidad
de comparar con una vida distinta
ni tampoco
la menor necesidad
SELTSKONNA INTUITSIOON EI PETA JUBA SAMAL ÕHTUL
爱沙尼亚文 | Kristjan Haljak
minu isiklikud kogemused
ei ole kõige
meeldejäävamad
teisi on dramaatilisemaid
seltskond pani pahaks
hirmu hirmu hiiehalli
ärevust vaesust
kodanlikke kombeid
minu isiklikud kogemused
möödusid minust
nagu magav
kaubarong
mina jäin rongi
ja metsa vahele
üle need tumedad tormid
üle närvihood ümmargused
minu ema ei aidanud mind
sinu ema ei aidanud mind
tapeeti jäid irvakil
servadega augud
iga väljakukkunud hambaga
süvenes mu tumm viha
rongid olid pikad
sina isegi ei naernud
ei ole kõige
meeldejäävamad
sa pidasid korraks hinge kinni
ja sülitasid mulle suhu
värske soe lehmapiima lõhn
su rinnad punetavad
üle närvihood ümmargused
servadega augud
from: Elektra domina
Tartu: Kaksikhammas, 2023
ISBN: 9789916954782
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
LA INTUICIÓN DE LA SOCIEDAD NO DEFRAUDA ESA MISMA NOCHE
西班牙文
mis propias experiencias
no son de lo más
memorables
las hay más dramáticas
la sociedad se disgustó
miedo miedo gris arboleda sagrada
hay desasosiego hay pobreza
costumbres burguesas
mis propias experiencias
las vi pero pasaron de largo
como un tren durmiente
de mercancías
yo me quedé entre el tren
y el bosque
más allá de las oscuras tormentas
más allá de las redondas sacudidas nerviosas
mi madre no me ayudó
tu madre no me ayudó
en el papel de pared quedaron entreabiertas
unas brechas con filo
cada diente que caía
profundizaba mi ira sorda
los trenes eran largos
tú ni siquiera te reías
no son de lo más
memorables
contuviste la respiración unos instantes
y me escupiste a la boca
un olor a leche de vaca fresca y caliente
tus pechos se enrojecen
más allá de las sacudidas nerviosas
unas brechas con filo
Viimast sõna Viimast Viimast Ainu-
爱沙尼亚文 | Ene Mihkelson
Viimast sõna Viimast Viimast Ainu-
võimalikku Kapsalehe peal mind lüka-
takse ahju nagu kakku Süte silmad sära-
vad Varsti kaitsev koorik maitseb hea
Mind murtakse ja ma ei tunne valu
Mind süüakse ja see on leib
Unes näen ma varsakapju ja allikat kust
lapsepõlves jõin
from: Pidevus neelab üht nuga
Tallinn: Tuum, 1997
Audio production: Eesti Kirjanduse Selts
Última palabra Última Última Única-
西班牙文
Última palabra Última Última Única-
posible sobre una Hoja de col me em-
pujan al horno como un bollo Carbón candente ojos bri-
llantes Pronto protegerá la corteza sabe bien
Me están rompiendo y no siento dolor
Me están comiendo y es pan
En sueños veo caléndula de agua y un estanque adonde
iba a beber de niña
Miks surm just vasaku õla taga
爱沙尼亚文 | Ene Mihkelson
Miks surm just vasaku õla taga
valvab Miks silm on ainult päeva-
valgel lahti Miks parem käsi haarab
vasak poetab maha Miks keha teab
ja mõistus tõrgub Või ütleb mõistus
just praegu vananenud kehale et
aeg on lõpetada võidujooksud
Audio production: Eesti Kirjanduse Selts
Por qué la muerte justo está por detrás del hombro
西班牙文
Por qué justo ahora la muerte tras mi espalda
vigila Por qué el ojo se abre solo
con luz del día Por qué la mano derecha agarra
la izquierda cuelga se escaquea Por qué el cuerpo sabe
y la razón se resiste O le dice la razón
recién al cuerpo envejecido ya es
hora de terminar las carreras atléticas
Olen konkreetne kui kammipii mis täisid
爱沙尼亚文 | Ene Mihkelson
OLEN KONKREETNE KUI KAMMIPII MIS TÄISID
tõmbab maha Olen halastaja ja viin kõik
korraga ahju kus miilab tuli
Puudega peab kokku hoidma nagu surmagagi
Siis lohutan tallis hobust et rebasefarmi
teda ei viida Peo pealt söödan kõrrekesi
On talv vist Arvan seda punetavaist jalga-
dest kui hõõguvana jooksen läbi lume tuppa
Kus igavik Kus armastus Kui täid ja hobused
On vaja tappa viimseni
Audio production: Eesti Kirjanduse Selts
Soy concreta como púa de peine que a los piojos
西班牙文
SOY CONCRETA COMO PÚA DE PEINE QUE A LOS PIOJOS
retira Soy misericordiosa y llevo todo
de una vez al horno donde cunden las llamas
Con la madera hay que ser ahorrativa como con la muerte
En la cuadra consuelo al caballo ojalá no se lo lleven
a la granja de zorros Come de mi palma briznas de paja
Será invierno supongo Eso creo yo con pies enrojecidos
como ascuas corro despavorida por la nieve entro en casa
Dónde la eternidad Dónde el amor Si a piojos y a caballos
Habrá que matarlos los últimos
Tere deemonite demokraatia pimedal ööl
爱沙尼亚文 | Ene Mihkelson
Tere deemonite demokraatia pimedal ööl
valitavus alt üles ja ülevalt alla Muud-
kui ronin ja ronin mööda katla siledat
pinda (Oh oleksid küüned mul!) ja kukun
tagasi sooja leigesse suppi mis üldse ei
piina Söön ja kümblen vahet pidamata
aeg-ajalt luksudes Õdususe vastu mina
astun ööde eelajaloost aga vend ei tunne
venda ja kütja logeleb
from: Võimalus õunast loobuda
Tallinn: Eesti Raamat, 1990
Audio production: Eesti Kirjanduse Selts
Hola en la noche oscura de la democracia de los demonios
西班牙文
Hola en la noche oscura de la democracia de los demonios
eligibilidad ascendente y de descendente Sin-
descanso trepo y trepo lisas paredes arriba
de una caldera (¡Ojalá tuviese uñas!) y caigo
de nuevo al calor a la sopa tibia pero para nada
me atormenta Me alimento y me baño sin cesar
eructando algunas veces Venciendo la intimidad hogareña
entro en la prehistoria de las noches pero no te reconoce
ni tu propio hermano y el fogonero es tartamudo
Meie unest, meie näljast
爱沙尼亚文 | Carolina Pihelgas
Kui süüa õhtust, siis tõesti ainult taevas.
Käed puutuvad lülitit, laud kerkib vaikselt üles.
Meie nälg – on ta tõesti nii kõrge?
Ouyang Jianghe
Uni on seal, kus on kive
Jehuda Amihai
1.
Ülal taevas peetakse pidu: lambid säravad, vanad kikilipsudega orkestrandid mängivad lõbusamaid palu, peoperemees ütleb toosti. Aga treppi pole, külalised alla ei pääse, nad jäävad hommikuni. Seisame ootamatu serval ja vaatame maha – kinganinad peegeldavad vargapilke; vaatame üles – kuldhambad sätendavad. Elavate kodud jäävad siit kaugele. Kui jõuame viimase kivini, ärkabki ilves.
2.
Ilves nägi unes taigat. Ja jäi mõtlema oma esivanematele, kelle nälg oli tihedam jahimeeste erutusest, tihedam inimluudestki, mis pragisevad talve kihvade all nagu kuivad raod lõkkes. Kas teada oma nime on tähtsam kui olemust? Hambaplagin saeb õhtu kaheks; telekas õpetatakse vananemist. Janu on sügavam kui allikas.
3.
Vee hääl äratab alati. Vihm või lörts, kraan, mis jäi tilkuma. Alasti üksinda voodis, suu kuivab ja pissihäda. Tahaksid, et taevas neelaks su ja sülitaks teises kohas välja. Helide sees on õõnsus, üks ruum, kuhu peidad end nagu viimase lendorava üksindus. Sest kõige paremini oskadki sa okstesse, jah okstesse ju ära kaduda.
4.
Vanaisa kell leiti pööningult üles aastaid hiljem. Ilves uurib tukslevaid seiereid, need meenutavad talle tühja kõhtu. Õhtul vahetab riided, pistab uuri vestitasku ja einestab linna peeneimas restoranis. Öö neelab aplalt armastajate nälga ja me ei pane seda talle pahaks, hoiame ainult teineteise kontidest kõvemini kinni. Need on poleeritud, puhtaks lakutud, hauapanustega. Klõbisedes tantsime hommikuni.
5.
Lendorava hääletu lend öö tihkete juurte vahel. Puude raske hingeldamine, väsinud kopsude vastik kahin. Masinate müra eemal maanteel, org nagu söögitoru, kust reisitakse ainult läbi. Tagaistmel minister, tema lihavad sõrmed pastakate raskusest väsinud, silmad vidukil, nende kummalises läigatuses usk, et tänane nälg ei hooli eilsest kõhutäiest.
6.
Me sõltume veest, unest, uudistest. Koorid lahti eilsed unenäod, et leida sealt redel – võib-olla julgeksid sa täna viimaks trotsida päevavalguse edevat õõnsust. Tahaksid, et sinust ei sõltuks midagi, et võiksid end unustada olemise reväärile nagu kraavipervelt nopitud juhuslik kevadeõis. Stoppkaader virvendaval ekraanil, telediktori poolavatud suust pahiseb välja pilkasus. Puude tihedad aastaringid kallistavad sooja mulda, me oleme kohal, sosistavad nad, me oleme kõdu.
7.
Öö kogub puuõõntesse pimedust. Voolin unetusest loperguse sõõri ja kleebin selle taevasse. Sulle meeldiks see rasvast tilkuv kuu ära süüa, aga valge värv tekitab sinus ettevaatust. Inimeste imelikud mustrid, tallatud lume või rohu sisse – tundub nagu oleks nende varjud silmalaugudest kergemad, nagu ei võikski vesi ära uhtuda nende mälestusi. Mis saab meie unest, meie näljast vastu hommikut, kui taevas pressib end maa ligi ja tahab üle kirjutada kõik meie jäljed?
8.
Istud lauda maha, vahetad noa ja kahvli, ja juba sa tõusedki üles kõrgustesse. Tähtkujud olid su pudrutaldrikul muidugi juba lapsepõlves. Öö jahvatab ikka oma jahedatest tungidest. Täpid kasukalt muutuvad sünnimärkideks, metsa haare lõdveneb, annab järele, teeb ruumi uutele ahelatele. Jäta meelde see tunne, see aimdus, mille leidsid männiokste vahelt, talvekargest õhust kui nina oli kuu poole püsti nagu kirikutorn. Metsikute andide orkester, kuhtuvate kahinate koor. Oled salanimi seintes, vahtrate vaikne videvik, läte, mida pole võimalik hüljata.
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
De nuestro sueño, de nuestra hambre
西班牙文
Si se cena, que de verdad solo sea en el cielo.
Las manos rozan botones, la mesa se va elevando sin ruido.
Nuestra hambre — ¿es de verdad tan elevada?
Ouyang Jianghe
El sueño está allá donde hay piedras
Yehuda Amijai
1.
Allá arriba en el cielo se celebra una fiesta: farolillos que relucen, ancianos con pajarita tocan sus piezas más alegres en la orquesta, el anfitrión brinda. Pero no hay escaleras, los invitados no pueden bajar por ellas, se quedan hasta la mañana siguiente. Nos quedamos inesperadamente a un lado y miramos hacia abajo —las punteras de los zapatos reflejan miradas de bandidos; miramos hacia arriba —los dientes de oro chisporrotean. Los hogares de los vivos quedan lejos de aquí. Si llegamos hasta la última piedra, se despierta el lince.
2.
El lince soñó con la taiga. Se quedó pensando en sus antepasados, cuya hambre fue más prieta que la emoción de los cazadores, más prieta que los huesos humanos, que crujen bajo los colmillos del invierno como yesca en la hoguera. ¿Saber el propio nombre, es más importante que la esencia? Dientes castañeteantes cortan en dos la noche; en la tele se enseña a envejecer. La sed es más pro-funda que el manantial.
3.
La voz del agua siempre despierta. La lluvia, o el aguanieve, el grifo mal cerrado que gotea. Sola y desnuda en la cama, la boca seca y con ganas de orinar. Quisieras que el cielo te engullese y te es-cupiese en un lugar distinto. Dentro del sonido hay una vacuidad, un espacio donde te escondes como la soledad de la única ardilla voladora. Porque es cierto, a ti lo que mejor se te da es meterte entre las ramas, sí, entre las ramas, y desaparecer.
4.
El reloj del abuelo lo encontraron en el ático años después. El lince investiga el tic-tac de las saetas, le recuerdan que tiene el estómago vacío. Por la noche se cambia de ropa, se mete el reloj de bolsillo en el chaleco y se avitualla en el restaurante más elegante de la ciudad. La noche engulle voraz el hambre de los enamorados, y nosotros no se lo tomamos a mal, nos limitamos a sujetarnos mu-tuamente por los huesos, cada vez más fuerte. Están pulidos, muy relamidos y limpios, con el resto de ofrendas de la tumba. Clac-clac, bailamos hasta el amanecer.
5.
El vuelo silencioso de la ardilla voladora entre las densas raíces de la noche. El respirar pesado de los árboles, el rumor repulsivo de unos pulmones cansados. El estruendo de máquinas más allá, en la carretera, el valle como un esófago, a través del cual se viaja. En el asiento de atrás el ministro, sus dedos carnosos cansados de la pesadez de los bolígrafos, los ojos guiñados, en su extraño brillo la fe en que el hambre de hoy ignora la saciedad de ayer.
6.
Dependemos del agua, del sueño, de las noticias. Pelas los sueños de ayer, para encontrar en ellos una escalera —quizá te atreverías hoy a retar por fin al vanidoso vacío de la luz del día. Quisieras que nada dependiese de ti, poder olvidarte de ti mismo en la solapa de la existencia, como una flor de primavera cogida por casualidad en la acequia. La foto fija en la pantalla que centellea, de la boca entreabierta del locutor de televisión fluye fragorosa la absoluta oscuridad de los siglos. En los árboles, los apretados anillos de la edad abrazan la tierra caliente, nosotros ya hemos llegado, mur-muran, podridos, al destino.
7.
La noche acumula oscuridad en las oquedades de los árboles. Modelo mi insomnio, formo un círculo imperfecto y lo pego al cielo. Te gustaría comerte entera esa luna que gotea grasa, pero su color blanco despierta en ti la precaución. Los raros dibujos que va dejando la gente, en la nieve pisoteada o dentro de la hierba —parece como si sus sombras fueran más ligeras que los párpados, como si el agua no pudiera ahogar sus recuerdos al batir. ¿Qué va a ser de nuestro sueño, de nuestra hambre por la mañana, cuando el cielo presiona en la proximidad del suelo, y quiere escribir por encima de todas nuestras huellas?
8.
Te sientas a la mesa, cambias de sitio el cuchillo y el tenedor y enseguida te elevas hacia las alturas. Desde luego, en la infancia ya tenías formas estrelladas en la papilla de cereales. La noche parlotea sin cesar sobre sus apetitos helado. En el pelaje de invierno los topos se convierten en lunares, la tenaza del bosque se relaja, cede, deja espacio a nuevos encadenamientos. Procura acordarte de este sentimiento, de esta vaga conciencia que encontraste entre las ramas de los pinos, en el aire cortante del invierno cuando la nariz se erguía hacia el cielo cual campanario de iglesia. Orquesta de dones salvajes, coro de murmullos que languidecen. Estás en el muro de los nombres en clave, el crepúsculo callado de los arces, el manantial que no se puede abandonar.
Pimesi
爱沙尼亚文 | Carolina Pihelgas
Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu
paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse
nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod
ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad
sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm
huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese
ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad
teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne
neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,
esimese elusolendi jõuetusega.
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
A ciegas
西班牙文
Tal vez yo quisiera desgarrarme como la luna llena de sí
en el cielo de papel. Quisiera que fluyeras en mí
como se fluye en una vajilla sin fondo, que llenases todas las grietas
y escondites. Las redes se desenrollan, se hunden
en ti sin ruido —embajadoras de una dicha helada, un dedo
sobre los labios. Raíces de oscuridad en el carozo del poema, el carozo
del hombre y la noche en la orilla de ese lejano abismo natal te guían
por el camino un anciano sordomudo y su fétido aliento. Síguelos
con paso seguro, a ciegas como un farol sin prender,
con la debilidad del primer ser viviente.
Vajusid
爱沙尼亚文 | Carolina Pihelgas
Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida su kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud.
Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva tühja muuseumi. Kõik tahab tasapisi taas su kehaekraanile ilmuda: asjade tuhmid kontuurid, kütmata köögi niiske lõhn, esimesed helid. Sa lased neil tulla ja loovutad sellega päevale oma kauguse.
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Descendieron
西班牙文
Nubes bajas descendieron de noche hasta la chimenea y el tejado, bajaron a la superficie de la tierra, para enrollar tus raíces resecas en su fresca blandura. Las ramas rascaban las ventanas como mensa-jeros de los muertos, a quienes has vuelto la espalda.
La mañana se despierta en tinieblas. Con dolor te adentras en el museo vacío del nuevo día. Todo quiere aparecer de nuevo lentamente en la pantalla de tu cuerpo: los contornos tenues de las cosas, el olor húmedo de la cocina sin caldear, los primeros rumores. Tú los dejas llegar, y con ello concedes a los días tu distancia.
Piiritu
爱沙尼亚文 | Carolina Pihelgas
Rohulibled käeseljal, piiritu ja kuidagi sügav
taevas, nagu lapsepõlves. Nukker lipp maja
ees, ta tahaks, et tuul paneks ta naeratama,
keriks lahti kurrud ja voldid, siluks kortsud.
Tagasiteel: metsa kontuurid ei peida armastust
kirkuse vastu, aeg tuleb tagasi mälestuste
künnisele nagu päikese võlvid, mis kasteniiskuses
särama löövad. Midagi ei ole kaotatud. Kõrgel
posti otsas toonekurepesa, teepervel lainetab
tuul kassitapulinnades. Õhtu saabub mööda
sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski.
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Sin límites
西班牙文
Briznas de hierba en el dorso de la mano, sin límites el cielo,
parece hondo, como en la infancia. Una bandera triste
frente a la casa, ella quisiera que el viento la hiciese reír,
desenrollase sus pliegues y dobleces, alisase las arrugas.
En el camino de vuelta: los contornos del bosque no ocultan
el amor a lo radiante, el tiempo regresa a los umbrales
de los recuerdos, como esas bóvedas de sol que brillan en
el rocío. Nada está perdido. En lo alto de un poste un nido
de cigüeña, en la zanja de la senda el viento ondea por ciudades
de correhuela. El atardecer recorre las riberas aterciopeladas
como si fueran pómulos suaves.
Emajõe ääres
爱沙尼亚文 | Carolina Pihelgas
Väike Sisyphos korjab
maast kive ja mängib nendega.
Tänavad, majad, autod.
Väike õrn valgus tema juustes,
tuulehoog. Väiksemad kivid
saab panna suuremate otsa,
nii tuleb torn. Siis lükkab
ta kõik ümber ja naerab.
Teised poisid ei taha temaga
mängida. Mõni tüdruk küll.
See, kellel on pikad juuksed.
Sisyphos leiab ühe eriti ilusa
kivi, see on õrnalt roosakas,
heledate triipudega. Selle jätab
ta alles, pistab tasku, ei näita
kellelegi. Koos kasvavadki
nad suureks.
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
A orillas del Emajõgi
西班牙文
El pequeño Sísifo recoge
piedras del suelo y juega con ellas.
Calles, casas, autos.
Una luz suave y menuda en su pelo,
ráfagas de brisa. Las piedras más pequeñas
se pueden poner encima de las grandes,
así sale una torre. Luego lo arroja
todo por tierra y se ríe.
Los otros niños no quieren
jugar con él. Algunas niñas sí.
La que tiene el pelo largo.
Sísifo encuentra una piedra
especialmente linda, es de un rosa suave
con rayas claras. Esa la deja
aparte, se la mete en el bolsillo, no la enseña
a nadie. Los dos van a crecer
y hacerse grandes juntos.