Leena Krohn 
Translator

on Lyrikline: 3 poems translated

from: 爱沙尼亚文 to: 芬兰文

Original

Translation

Kiri maalt 31. III

爱沙尼亚文 | Tõnu Õnnepalu

Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.

Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel

selle maakoha armetus ja suurus.

Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas kõige kohal on suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge

kui mu igatsus su järele.

from: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
ISBN: 5450001894
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus

Kirje maalta 31.03

芬兰文

Sataa, että tietäisit.
On ilta, joka muuttaa valon
läpikuultavammaksi
ja sade näyttää lakkaavan.

Vielä en ole vetänyt verhoja eteen,
ikkunalasien välissä
on ensimmäinen (vai toinen?) tokkurainen kärpänen
ja ikkunasta näkyy vielä

tämän seudun surkeus ja suuruus.

Surkeus, silla kaikki on lokaista ja rapistunutta.
Ja suuruus, sillä taivas kaiken yllä on suuri ja hiljainen
ja sade, joka tulee kaukaa ja vaeltaa kauas
maaliskuisen illan hämärissä peltojen yllä,
on yhtä suuri, yhtä hiljainen ja
elämän höyryjen samoin sokaisema

kuin kaipaukseni sinuun.

Suomentanut Leena Krohn

***[Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis]

爱沙尼亚文 | Tõnu Õnnepalu

Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis
võib äkki paista nagu oleks oktoober

ja meel läheb kurvaks
sest taevas on nii valusalt puhas
ja paplid raagus
ja järsku
ei tea ma midagi
nende pungi paisutavast mahlast
sest mus eneses paisub see kurbusehoog
ja mu matab see jaheda valguse laine
igatsus ja hirm
ja midagi veel
nagu tühi mererand sügisel päikesega oktoobris

olgugi praegu märts

© Tõnu Õnnepalu
from: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus

***[Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa]

芬兰文

Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa
voi äkkiä näyttää siltä kuin olisi lokakuu.

Ja mieli kääntyy murheiseksi
sillä taivas on niin kipeän puhdas
ja poppelit paljaat
ja äkkiä
en tiedä mitään
mahlasta joka paisuttaa niiden nuput
silla itsessäni paisuu tämä ikävän tulva
ja minut hautaa viileän valon hyöky
kaipaus ja pelko
ja vielä jokin
kuin tyhjä merenranta syksyn auringossa lokakuussa

vaikka nyt on maaliskuu.

Suomentanut Leena Krohn

INSULA DESERTA

爱沙尼亚文 | Tõnu Õnnepalu

Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv

Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas

Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju

Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood

Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele

Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära

Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev

Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee

Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle

Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast

Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa

Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust

Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled

Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta

© Tõnu Õnnepalu
from: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus

INSULA DESERTA

芬兰文

Sadekuurojen valelema tie
lammikot joista kajastuu taivas
pysähtynyt pilvi

Kuperaa peltoa kruunaavat vaahterat
hievahtamatta seisovat purppurassa
ja kullassa

Joka himertää illassa vielä nytkin
kun aurinko on uponnut meren
ja luotojen varjoon

Vieden mennessään varhaissyksyn päivän
tuulten ja sateiden
kohisevat puuskat

Jotka milloin sulkevat maiseman rajat
milloin taas avaavat tien
valon mahdille

Ja sinkoavat sateenkaariportteja
yli pestyjen metsien
surullisen loisteen

Joka nyt on sammunut ja vaiennut
kuten muuttolintuparvien ääni
mereltä merelle kimpoava

Ja mereltä merelle nyt yltää hiljaisuus
kumartuen hehkuvana pilvenä
yli liikkumattoman veden

Syttyen ensimmäisenä kalpeana tähtena
tämän muistottoman maan
aution saaren ylle

Joka pimeän langetessa hävittää rajansa
ja ulottuu jo etäälle
itsensä ulkopuolelle

Sillä ei ole ketään joka sytyttäisi merkkitulet
sen äärille
sen pitkälle tyhjälle rannalle

Ja niin harhaa tämä saari
pitkin omaa hiljaisuuttaan

Jonka äärettömyyttä viitoittavat yössä
siellä täällä vilkkuvat
sirkkojen lyhyet äänet

kuin ne toistamistaan toistaisivat
insula deserta insula deserta
insula deserta

Suomentanut Leena Krohn