Carolina Pihelgas

爱沙尼亚文

Øyvind Rangøy

挪威文

Emajõe ääres

Väike Sisyphos korjab
maast kive ja mängib nendega.
Tänavad, majad, autod.
Väike õrn valgus tema juustes,
tuulehoog. Väiksemad kivid
saab panna suuremate otsa,
nii tuleb torn. Siis lükkab
ta kõik ümber ja naerab.
Teised poisid ei taha temaga
mängida. Mõni tüdruk küll.
See, kellel on pikad juuksed.
Sisyphos leiab ühe eriti ilusa
kivi, see on õrnalt roosakas,
heledate triipudega. Selle jätab
ta alles, pistab tasku, ei näita
kellelegi. Koos kasvavadki
nad suureks.

© Carolina Pihelgas
从: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
录制: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Ved Emajõgi

Vesle Sisyfos sankar
steinar på bakken og leikar med dei.
Gater, bilar, hus.
Eit lite ømt lys i hans hår,
eit vinddrag. Mindre steinar
han han setje oppå dei store,
så dei blir tårn. Så
veltar han alt og ler.
Dei andre gutane vil ikkje
leike med han. Eit par jenter vil.
Dei med det lange håret.
Sisyfos finn seg en særleg vakker
stein, den er svakt rosa,
med lyse striper. Den tek han
vare på, stikk han i lomma, viser han
ikkje til nokon. Og saman veks dei
seg store.

Omsett av Øyvind Rangøy