Veronika Kivisilla
TÜTRELE, MINU NOORKUULE
TÜTRELE, MINU NOORKUULE
Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!
Kui palju kordi sest ööst, kui sündisid.
Seitseteist aastat saab sellest kohe.
Seitseteist!
Minu tilluke tütar, minu suur õpetaja,
sest nii see ju läheb. Kui õnneks läheb.
Ja kuu oli õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs
ja kõik alles alguses,
kõik kujuloomine ja etteaimatav
ja eelkõige aimamatu kasv!
Kui olime su sünniööl teineteist sõnatult ja põhjani vaadanud,
vajusin vatisesse unne, et ärgates uuesti uskuda:
tütar – see on siis tõsi!
Põsed kriimud –
ju enne sündi pikaks kasvanud küüntega
olid rapsinud esimeses heitluses
iseenda ja uue ilmaga.
Võtsin värinal kohmakad käärid ja vastsündinu väeti käe:
läbipaistvad, peaaegu nähtamatud küünesiilud!
Sinu elujooned pikendamas minu omi!
Kuu kui lapseküüs, kui palju kordi sest ajast
maha lõigatud ja asemele kasvanud!
Ja mina olin palunud oma esimese palve:
Et tuleksid alati elu heitlusist välja,
olgu või kriimuliste põskedega,
aga ikka tervelt ja iseendana!
Sellest esimesest õhukesest kuust
saab seitseteist aastat
ja ma näen, kuidas sa vahel mind vaatad
ega taha kuidagi uskuda, kui ütlen,
et mul on elu jooksul magusasoolika asemele
kasvanud heeringasoolikas.
Kas sellised asjad siis juhtuvad?
Või kui räägin, kuidas kunagi kiikusin,
oh-hoi!
püsti üle võlli!
Jajah, mõtled sa –
ja endal sul läheb nüüd väiksest hoostki süda pahaks –
jajah, oh-hoi või üle võlli!
Aga mina näen viimaks aknast,
kuidas sa õhtul hilja koju tuled, viiul seljas.
Noorkuu ammugi taevas kõige ilma kukil.
Sa naerad, kui ohkan ootuse vaevast –
Kulub ja kasvab küüsi ja kuid veel,
enne kui sinu minutid minu minutite pikkuseks saavad!
Vaikselt palun ma, et vaat seda kõige pikemat ootaja aega
sa iial tundma ei peakski …
Enne aga – sa lähed ja aina lähed.
Kaugemale ja kauemaks.
Mina kuid kuulatan ikka,
kas aiavärav kääksatab juba,
kuni sina seisad muretuna keset tuba ja ütled,
et värav laulab puhast kvinti.
Jah, mängeldes hüpled sa intervallilt intervallile!
Ja ma palun, et ei takistaks sind vallid ega intervallid
ega päevad hallid, mis ju tulemata ei jää.
Sa ületa vallid, mis vaja ja leevenda sooja ja salliva sallina
ikka kangemaidki kaelu
nagu seni.
Puhtamaid kvinte ja kvintessentse soovin ma sulle!
Võisid olla viiene, vahest mäletad,
kui nimetasid ühed oma lemmikpüksid
Vabaduse Püksteks.
Nendes siis kükitasid kuurinurga taga,
kus elasid su sõbrad Jutuputukad.
Kui sa poleks neid pükse ribadeks kandnud,
oleks need ehk alles seal
Armsate Asjade Kastis,
kus on Võilillemüts ja muudki.
Mina olen aga sellest ajast saadik palunud:
olgu kõik sinu püksid vabaduse püksid
ja seelikud ja kleidid
ja mütsid kõik võilillemütsid!
Ja iga nurga taga jutuputukad!
Kui mina väike olin,
ütles ema mulle vahel:
pane suu kinni, süda jahtub ära.
Eks ta oli oma emalt kuulnud, et nii öeldakse.
Sellest tahangi rääkida.
Ega ta jahtu küll.
Kui siiani jahtunud pole, kus ta siis enam.
Kui käid, silmad ja suu aina avali-ammuli,
võid ehk hoopis kuulda inimesi imestavat:
oo, ilm on ootamatult soojaks pööranud!
Veel paari asja soovin öelda:
lahenda ühtviisi innukalt
elu võrrandeid ja võrratusi.
Õigemad valemid leiad sa ise.
Ja ära karda ega peatada püüa
elu veerevaid proovikive,
isegi neile pole sammalt selga vaja.
Lükka hoogu, veere isegi kaasa!
Ja veel.
Usu – alati tuleb rong,
mis ei jäta sind üksinda tühjale perroonile lõõtsuva tuule kätte.
Alati ootab keegi sind kella all!
Ma isegi tahan seda koos sinuga uskuda!
Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!
Korstnast tõuseb head tõotav valge suits otse sirge joana üles ta poole
ja varsti jälle laulab aiavärav
uue päeva alguse,
uute lahkumiste ja saabumiste puhul
puhast kvinti.