Eda Ahi
olekutest
olekutest
kevad kukkus, krimmine ja põdur.
ajas kurja õied õieli.
aga keset kodusid ja sõdu,
keset kõiki majasid ja maid,
ilma et neil oleks au või häbi,
lõhnas otse pataljoni juures
juhmilt terve kari toomingaid
meie hirmsa lahkumisevaeva,
heidutuse ja artikkel viie,
mornivõitu isamaise taeva,
iga meie ühapüha hiie –
kõige peale, mis saab ükskord läbi.
kõige peale, mis ei saagi,
ega?
üle kevadärevuseuima
vabalt, demokraatlikult ja tuimalt
avasid nad õisi.
õigusega.
julgus oli nende ainus olek.
tahke, kõigest üle kasvav, läbi –
lugudest ja lauludest ja ajast.
keset kõike, mida hoida vaja,
keset kõike, mis ei hoidu ära
oli järsku hirmutavalt häbi
iseenda vedeluse pärast