Veronika Kivisilla
MEELDIVAT PÄEVAJÄTKU!
MEELDIVAT PÄEVAJÄTKU!
See päev ja lugu algas taas rongis
nagu päevad ja lood ju tihti
lasteaiarühm sõitis linna
ja üks nende kasvatajaid
kes nagu amet nõuab
siis muudkui kasvataski seal:
MIS MA JUST ÜTLESIN: EI NIHELE!
EI NAERA SEAL!
MEIE EI NOKI NINA!
SUL EI OLE SEALT KOTIST PRAEGU MIDAGI VAJA!
KAS SA KUULAD, MIDA SA OMA ARUST PRAEGU TEED?
ANNA SEE KOHE MINU KÄTTE!
KAS SINA OLED MEIL PÄRIS KURDIKS JÄÄNUD?
ja siis – eriti kõva häälega:
EI SOSISTA SEAL MIDAGI, ME LEPPISIME KOKKU, ET OLEME RONGIS HÄSTI TASA!
umbes kakskümmend kollastes vestides helklevat lapsuliblikat
peaks olema mitmekümnekordselt hea enne
sest kollane liblikas toob teadagi
sooja ja kuldse suve
sooja ja kuldse päeva…
täname et sõitsite rongiga
meeldivat päevajätku!
kõlas lindilt linna jõudes tuttav naisehääl
mida lapsed mõnusasti matkisid:
täname et sõitsite rongiga
meeldivat päevajätku!
aga poiss kelle pusa peal oli kiri
PROBLEM CHILD
küsis äkki:
kasvataja mis asi on meeldiv päevajätk?
MA JU ÜTLESIN SULLE ET OLE TASA!
vastas kasvataja
ja oli oma vastusega väga rahul
mida nad kõike ei küsi
aga milline õnn et tema teab
kuidas asjad maailmas on!
ME LÄHME SIIN MAHA!
TULE JUBA! LIIGUTA ENNAST! EI JÄÄ MINUST MAHA!
karjatas kasvataja lapsi
ja nad läksid… ja nad läksid…
see probleemse pusa ja küsimusega poiss
ja tüdruk roosa ranitsaga
millel oli kiri WILD PRINCESS
kollased lapsuliblikad
nii probleemsed ja metsikud…
meeldivat päevajätku!
soovisin mõttes
te veel saate teada mis asi on
meeldiv päevajätk
ja julgete selle kohta küsida!
ma luban
päriselt:
tänaseks homseks terveks eluks:
meeldivat päevajätku teile!