Viivi Luik

estonščina

Gisbert Jänicke

nemščina

On aastasaja lõpp. On öö

Üks käsi lehte keerab,
      teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
      Muud midagi ei toimu.

   Veel keegi vastata ei oska
         selles ilmas,
   miks surematu tuli süttib
         surelikus silmas,

miks siiski särama lööb
       hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
       nõnda mustil kiiril,

   mispärast võim ja vaim
        on seotud omavahel,
   mis kokkumäng käib tegelikult
        jää ja tule vahel,

kas vere piiblimaik on
       sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on
       kõigi elavate huultel,

   kas ainult see veel peletabki
          maa päält varje,
   kui keegi külmalt kunstiteoseks
          muudab kuuma karje.

Üks käsi lehte keerab,
      teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
      Veel midagi ei toimu.

   Kui kõik on lõppemas,
         kas siis jääb ainult loota,
   et algab miski, mida
         keegi meist ei oota?

© Viivi Luik
Avdio produkcija: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Das Jahrhundert ist zu Ende, es ist Nacht

Die eine Hand wendet die Seite,
      die andere stützt die Schläfe.
Das Jahrhundert ist zu Ende. Es ist kalt.
      Mehr ist da nicht.

   Immer noch weiß hier niemand
         zu sagen,
   warum unsterbliches Licht
         sich im sterblichen Auge entzündet,

warum trotz allem an der Grenze
     von Gut und Böse
eine so klare Pupille
     in so schwarzen Strahlen blitzt,

   warum Macht und Geist
        so eng miteinander verbunden sind,
   welch abgekartetes Spiel in Wirklichkeit
        Eis und Feuer treiben,

und ob man den Bibelgeschmack des Bluts
       nur darum auf den Lippen spürt,
weil das Fragezeichen die Wunde
       auf den Lippen der Lebenden ist,

   ob nur das noch die Schatten
        aus der Welt zu scheuchen vermag,
   wenn jemand ganz kalt den heißen Schrei
        in ein Kunstwerk verwandelt.

Die eine Hand wendet sie Seite,
      die andere stützt die Schläfe.
Das Jahrhundert ist zu Ende. Es ist Nacht.
      Noch ist da nichts.

   Wenn alles zu Ende geht
         ist dann die einzige Hoffnung
   daß etwas Neues kommt,
         das hier niemand erwartet?

Aus dem Estnischen von Gisbert Jänicke