Salvador Espriu

katalonščina

Jüri Talvet

estonščina

Pel meu mirall, si vols, passen rares semblances

Davant el meu últim mirall, en veure’m
sencer, malalt, potser acabat,
potser damnat, tan pàl lid,
vaig dir molt lentament clares paraules
belles, fràgils, altes, les més nobles
que trobava en la foscor del meu record.
Des de sempre, però, allí hi havia
grasses, molles, llefiscoses bèsties,
que dels racons venien fins als llavis,
a rosegar-me els mots mentre naixien:
no sents encara la remor profunda
de pergamí, d’ossos trencats, de vidre?
I al mirall, entretant, es reflectia
a poc a poc una perversa imatge,
el signe de la qual podràs entendre,
si fas també, com jo, l’estranya prova
d’esguardar el teu bon fons, quasevol hora,
tot intentant de nou una impossible,
inútil creació per la paraula.

© Sebastià Bonet Espriu
Iz: El caminant i el mur
Avdio produkcija: Biblioteca Nacional de Catalunya

Kui sa tahad, ilmuvad minu peeglisse väga haruldased kujud

Vaadates ennast üleni oma viimse peegli ees,
kahvatut, haiglast, võib-olla lõpnut,
võib-olla hukkamõistetut,
laususin aeglaselt selgeid sõnu,
kauneid, hapraid, ülevaid, kõige üllamaid,
mida oma mälestuse häost ma leidsin.
Kuid alati, ikkagi sinna jäid
paksud, märjad ja kleepuvad loomad,
kes igast nurgast tulid mu suule
purema sündivaid sõnu:
kas ei kuule sa veel murdunud luude,
pärgamendi ja klaasi sügavaid hääli?
Ja vahepeal aeglaselt ilmus
peeglisse paheline kuju,
märk, mida sa mõistad,
kui teed nagu minagi veidra katse
vaadata, millal tahes, oma head loomust,
uuesti üritada võimatut,
tarbetut loomist sõnaga.

Translated by Jüri Talvet. Labürindi Lopp - Salvador Espriu: Perioodika, 1977.