Carolina Pihelgas

estonščina

Jean Portante

španščina

Vikatitera

Mina ei tea, kellelt ma pärisin
silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt
või vikatiteralt. Olen lihtne
nagu tuules murdunud viljakõrs,
tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.
Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see
tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.
Minu vaikus on õhtuse kodutänava
vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi,
mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

© Carolina Pihelgas
Iz: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Avdio produkcija: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Hoja de guadañ

No se de quién heredé
los ojos – de estrellas ceceosas
o de la hoja de la guadaña. Soy sencilla
como un tallo mojado en el viento, vacía como
una concha que se acuerda de su vida anterior.
Carga de telaraña contra el cuerpo, este grueso
hilo ligero, ancho umbral de los días.
Mi silencio es el silencio de la calle de mi casa
en la noche – igual al de la farola borrosa
que un niño llama obstinadamente luna.

Traducción del estonio por Jean Portante y la autora