Mats Traat

estonščina

VILMA-ADELHEID RÄÄK

Siin puhkab õnnetu naisterahvas,
kes oli lapsest saati pahemast silmast pime,
kes ei näinud armastust, ja kui arvas nägevat,
ei tundnud Teda ära, ja kelle kehva nägemise
hävitas vanuigi lõplikult lohakas meditsiiniõde,
kes tilgutas mulle paremasse silma
dikaiinilahuse asemel hoopis põrgukivilahust,
mis sundis mind lausa kisendama.
Kange mürk tegi silmapilk puhta töö.
Nõnda ei läinud täide minu viimane unistus:
näha oma ihusilmaga, kuidas lehvib jälle vabalt
meie vana sinimustvalge; kuulsin vaid
ta plaksumist kõva põhjatuule käes.
Hirmsast valust karjudes pimenes minu maailm,
kord valgeneb ta ülestõusmise jumalikus säras,
mis on heledam kui miljon päikest!

© Mats Traat
Iz: Harala elulood
Tallinn: Kupar, 2001
Avdio produkcija: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

VILMA ADELHEIDĖ REK

Čia ilsisi bedalė moterėlė,

nuo mažumės akližabė kairiąja akimi,

nematė meilės, o kai manydavo, kad regi,

jos nepažindavo; ir tas netikusias akis

senatvėje visai sudirbo apsileidusi seselė,

užuot sulašinusi dikaino, ji dešinėn akin

prileido skysto pragaro akmens,

nuo jo netgi klykiau iš skausmo.

Stiprūs nuodai kaipmat padarė savo.

Nebuvo lemta išsipildyt paskutiniam norui:

išvysti savo akimis, kaip vėl laisva suplevėsuos

mūsų sena trispalvė; girdėjau tik,

kad plazda, pučiama stipraus šiaurinio.

Baisingo skausmo kančiose užgeso man pasaulis,

jis vėl nušvis prisikėlimo dieviškoj šviesoj,

skaistesnėje už milijoną saulių. 

Vertė Danutė Sirijos Giraitė