Tuhande üheksasaja üheteistkümnendal aastal
läksin Venemaale Volga äärde
kindral Selivanovi mõisasse viinapõletaja abiliseks.
Pidades seal sõprust kohaliku koolipreiliga
lugesin maateaduse õpikust,
et Läänemere provintsides
elavad eestlased ja lätlased, kelle seedimine
on alles põhusööjate loomade tasemel ja nende
inimeseks muutmiseks kulub mitu aastasada
visa tööd.
See oli balti parunite
häbemata väljamõeldis, laim,
mida õpetati Venemaal lastele ja mida
uskus ka kooliõpetaja Anna Pavlova.
Kes siis veel kui mitte mina,
Harala mõisa karjamehe poeg,
teadis, mida söövad Liivimaal
inimesed ja mida loomad.
Seda sai teada ka Anna Pavlova,
kui ta oli juba Järvsoni Anna
ja koos minuga Eestisse opteerus.