Adriaan van der Hoeven, Theo van Lint, Frans van Nes, Jan Sleumer, Marianne Vogel
nizozemščina
KUSTA JÄRVSON
Tuhande üheksasaja üheteistkümnendal aastal
läksin Venemaale Volga äärde
kindral Selivanovi mõisasse viinapõletaja abiliseks.
Pidades seal sõprust kohaliku koolipreiliga
lugesin maateaduse õpikust,
et Läänemere provintsides
elavad eestlased ja lätlased, kelle seedimine
on alles põhusööjate loomade tasemel ja nende
inimeseks muutmiseks kulub mitu aastasada
visa tööd.
See oli balti parunite
häbemata väljamõeldis, laim,
mida õpetati Venemaal lastele ja mida
uskus ka kooliõpetaja Anna Pavlova.
Kes siis veel kui mitte mina,
Harala mõisa karjamehe poeg,
teadis, mida söövad Liivimaal
inimesed ja mida loomad.
Seda sai teada ka Anna Pavlova,
kui ta oli juba Järvsoni Anna
ja koos minuga Eestisse opteerus.
Iz: Harala elulood
Tallinn: Kupar, 2001
Avdio produkcija: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
KUSTA JÄRVSON
In negentienelf
ging ik naar Rusland, naar de Wolga
om op het landgoed van generaal Selivanov
als wodkastoker te werken.
Ik raakte bevriend met de schooljuffrouw
en las in een lesboek over geografie
dat in de Oostzeeprovincies
de Esten en Letten wonen; hun spijsvertering
zou op het peil staan van stro-etend vee
en hun beschaving zou nog eeuwen
noeste arbeid vereisen.
Dat was een onbeschoft verzinsel
van de Baltische baronnen, laster,
die de kinderen in Rusland leerden en die
ook lerares Anna Pavlova geloofde.
Maar wie wist er beter dan ik,
zoon van een veeboer op het landgoed Harala,
wat de mensen in Lijfland aten
en wat de dieren?
Daar kwam ook Anna Pavlova achter
toen ze al Anna Järvson heette
en samen met mij voor Estland opteerde.