Margus Lattik, Ilmar Lehtpere
angleščina
SIENA
See luuletus algab vihmaga kitsastel tänavatel
kõik on kunagi olnud vaid kellegi kujutelm
sajab seal kus kord oli mäenõlv
päikesevalgusse ja küpresside merre uppunud
mäenõlv vihm
vihm langeb kulunud kividele kivid
kuluvad kannatlikult külaliste jalgade all
on sel mingi tähendus
võlvkäigud majaääred
kellade kolksumine kiituste kaja vihmapiisad
langevad ja mu juuksed saavad
märjaks vihmapiisad
langevad Piazza del Campol
ainus sõna selle kohta on siredus
või äri
on’s eales taevasse
pääsenud keegi kes pole valmis
sealt uuesti laskuma alla
Avdio produkcija: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
SIENA
This poem begins with rainfall in the narrow streets
everything is first a dream
there was once only a hillock here
drowned in sunlight and a sea of cypresses
but now it rains
on pale and patient paths of stone
ever polished by the feet of visitors
is there a meaning to it
archways walls of houses
the chime of bells and an echo of praises
rain that keeps on falling
on Piazza del Campo
wetting my hair
the only word for it is serenity
or business
hasn’t heaven always been
a place for those
who are ready to come falling down again