Brandon Lussier, Maarja Kangro
angleščina
KUNSTI LÜHILUGU
Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.
Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.
Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
"Maagia. Meister, ma ütlen."
Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.
"Näe! Näe." Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.
"See ajab südame pahaks.
Pea hakkab ringi käima.
See ajab oksele, boahhh!"
Ja siis ta läheb.
Iz: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Avdio produkcija: Literaturwerkstatt Berlin 2012
A BRIEF HISTORY OF ART
In the hot garden of the Peggy
Guggenheim Museum in Venice
stands a sculpture by Anish Kapoor,
a dark grey granite block.
The grey granite
contains two concave circles,
so smooth and shiny
that they look black.
A tanned man in a light shirt,
perhaps a compatriot of Kapoor,
asks whether this is a mirror.
“Magic. A master’s hand, I say!”
The man watches himself in the circle:
from a distance, the face appears large,
silly, and close up it’s small.
The man laughs and pokes the work again.
„Look! Just look.“ He shakes his head,
laughs and stoops over
the big black circles.
Then he’s serious again.
„It makes me sick.
Makes me dizzy.
It makes me throw up, booaah!“
And then he leaves.