Maarja Kangro
VANA ARMUKE
VANA ARMUKE
Kui mustade pükste alt
paistab valge karvane säär,
siis ma muidugi vaatan seda.
Vaatan kõhtu pintsaku all,
mis pole suurt kasvanud.
Vaatan käsi: lavalistujaist
on tal need kõige peenekoelisemad.
Silmi ei tohiks küll
pikemalt vaadata – aga juba on hilja.
Kui ta rääkima hakkab,
lähen pingesse,
lause murdudes nihutan tooli.
Olen nagu lapsevanem kooliaktusel.
Nüüd pakutakse viinamarja ja kringlit.
Teise saali lähen ma muidugi
ainult joogi järele.
Vaata aga vaata. No tere.
Jälgin ta silmi, kaela
ja niudeid: sooje, meetri kaugusel.
Mõtlen, kas kunagised
kolonistid vaatavad samuti.
See maa kuulus kunagi meile.
Kuidas teda nüüd puutuda?
Kuidas te nüüd hakkama saate –
mitte eriti hiilgavalt, eks?
Teil on nälg ja epideemiad,
sissisõjad ja diktaatorid,
keda meil tuleb ohjeldada.
Teame põlevaid onne ja autosid,
näljast punnis kõhuga lapsi.
Tema hambad ei ussita,
põsed ei kärbata,
silmad ei puneta.
Hingeõhu järgi otsustades
pole ta jooma kukkunud.
Kolonist uurib kiivalt.
Kus siis on need mu jäljed,
teise trauma, mu ajalooline õigustus?
Sööme viinamarju
ja joome konjakit,
söömegi nüüd viinamarju
ja joome konjakit.