Leena Krohn
Translator
on Lyrikline: 3 poems translated
from: эстонский to: финский
Original
Translation
Kiri maalt 31. III
эстонский | Tõnu Õnnepalu
Vihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.
Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
akna kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel
selle maakoha armetus ja suurus.
Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas kõige kohal on suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge
kui mu igatsus su järele.
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
ISBN: 5450001894
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
Kirje maalta 31.03
финский
Sataa, että tietäisit.
On ilta, joka muuttaa valon
läpikuultavammaksi
ja sade näyttää lakkaavan.
Vielä en ole vetänyt verhoja eteen,
ikkunalasien välissä
on ensimmäinen (vai toinen?) tokkurainen kärpänen
ja ikkunasta näkyy vielä
tämän seudun surkeus ja suuruus.
Surkeus, silla kaikki on lokaista ja rapistunutta.
Ja suuruus, sillä taivas kaiken yllä on suuri ja hiljainen
ja sade, joka tulee kaukaa ja vaeltaa kauas
maaliskuisen illan hämärissä peltojen yllä,
on yhtä suuri, yhtä hiljainen ja
elämän höyryjen samoin sokaisema
kuin kaipaukseni sinuun.
***[Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis]
эстонский | Tõnu Õnnepalu
Selgel vihmajärgsel hommikul märtsis
võib äkki paista nagu oleks oktoober
ja meel läheb kurvaks
sest taevas on nii valusalt puhas
ja paplid raagus
ja järsku
ei tea ma midagi
nende pungi paisutavast mahlast
sest mus eneses paisub see kurbusehoog
ja mu matab see jaheda valguse laine
igatsus ja hirm
ja midagi veel
nagu tühi mererand sügisel päikesega oktoobris
olgugi praegu märts
from: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
***[Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa]
финский
Selkeänä aamuna sateen lakattua maaliskuussa
voi äkkiä näyttää siltä kuin olisi lokakuu.
Ja mieli kääntyy murheiseksi
sillä taivas on niin kipeän puhdas
ja poppelit paljaat
ja äkkiä
en tiedä mitään
mahlasta joka paisuttaa niiden nuput
silla itsessäni paisuu tämä ikävän tulva
ja minut hautaa viileän valon hyöky
kaipaus ja pelko
ja vielä jokin
kuin tyhjä merenranta syksyn auringossa lokakuussa
vaikka nyt on maaliskuu.
INSULA DESERTA
эстонский | Tõnu Õnnepalu
Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv
Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas
Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju
Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood
Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele
Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära
Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev
Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee
Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle
Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast
Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa
Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust
Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled
Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta
from: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
INSULA DESERTA
финский
Sadekuurojen valelema tie
lammikot joista kajastuu taivas
pysähtynyt pilvi
Kuperaa peltoa kruunaavat vaahterat
hievahtamatta seisovat purppurassa
ja kullassa
Joka himertää illassa vielä nytkin
kun aurinko on uponnut meren
ja luotojen varjoon
Vieden mennessään varhaissyksyn päivän
tuulten ja sateiden
kohisevat puuskat
Jotka milloin sulkevat maiseman rajat
milloin taas avaavat tien
valon mahdille
Ja sinkoavat sateenkaariportteja
yli pestyjen metsien
surullisen loisteen
Joka nyt on sammunut ja vaiennut
kuten muuttolintuparvien ääni
mereltä merelle kimpoava
Ja mereltä merelle nyt yltää hiljaisuus
kumartuen hehkuvana pilvenä
yli liikkumattoman veden
Syttyen ensimmäisenä kalpeana tähtena
tämän muistottoman maan
aution saaren ylle
Joka pimeän langetessa hävittää rajansa
ja ulottuu jo etäälle
itsensä ulkopuolelle
Sillä ei ole ketään joka sytyttäisi merkkitulet
sen äärille
sen pitkälle tyhjälle rannalle
Ja niin harhaa tämä saari
pitkin omaa hiljaisuuttaan
Jonka äärettömyyttä viitoittavat yössä
siellä täällä vilkkuvat
sirkkojen lyhyet äänet
kuin ne toistamistaan toistaisivat
insula deserta insula deserta
insula deserta