Kätlin Kaldmaa 
Translator

on Lyrikline: 15 poems translated

from: финский, русский to: эстонский

Original

Translation

RAKKAUSRUNO

финский | Henriikka Tavi

Tässä on bussi,
jota kuskasi Reijo.

Tässä on mies,
joka matkusti bussilla, jota kuskasi Tony.

Tässä on mies,
joka jätti miehen, joka matkusti bussilla, jota kuskasi Piotr.

Tässä on nainen,
joka rakasti miestä, joka jätti miehen, joka
matkusti bussilla, jota kuskasi Päivi.

Tässä on poika,
joka vietteli naisen, joka rakasti miestä, joka jätti miehen,
joka matkusti bussilla, jota kuskasi Ahmed.

Tässä on tyttö,
joka alisti poikaa, joka vietteli naisen, joka rakasti miestä, joka
jätti miehen, joka matkusti bussilla, jota kuskasi Murat.

Tässä on äiti,
joka huusi tytölle, joka alisti poikaa, joka vietteli naisen, joka rakasti
miestä, joka jätti miehen, joka matkusti bussilla, jota kuskasi Enrico.

Tässä on isä,
joka ei nussinut äitiä, joka huusi tytölle, joka alisti
poikaa, joka vietteli naisen, joka rakasti miestä, joka jätti
miehen, joka matkusti bussilla, jota kuskasi Kirsi.

© Henriikka Tavi
from: Toivo
Teos, 2011
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin, 2013

ARMASTUSLUULETUS

эстонский

See on buss,
mida juhtis Reijo.

See on mees,
kes sõitis bussiga, mida juhtis Tony.

See on mees,
kes jättis mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Pjotr.

See on naine,
kes armastas meest, kes jättis mehe, kes
sõitis bussiga, mida juhtis Päivi.

See on poiss,
kes võrgutas naise, kes armastas mees, kes jättis
mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Ahmed.

See on tüdruk,
kes alistas poisi, kes võrgutas naise, kes armastas meest,
kes jättis mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Murat.

See on ema,
kes karjus tüdruku peale, kes alistas poisi, kes võrgutas
naise, kes armastas meest, kes jättis mehe,
kes sõitis bussiga, mida juhtis Enrico.

See on isa,
kes ei keppinud ema, kes karjus tüdruku peale, kes alistas
poisi, kes võrgutas naise, kes armastas meest, kes jättis
mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Kirsi.

See on vanaisa,
kes andis rihma isale, kes ei keppinud ema, kes karjus tüdruku peale,
kes alistas poisi, kes võrgutas naise, kes armastas meest,
kes jättis mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Jesse.

See on vanaema,
kes vihkas vanaisa, kes andis rihma isale, kes ei keppinud
ema, kes karjus tüdruku peale, kes alistas poisi, kes
võrgutas naise, kes armastas meest, kes jättis mehe,
kes sõitis bussiga, mida juhtis Pavel.

Siin on onu,
kes käperdas vanaema, kes vihkas vanaisa, kes andis rihma
isale, kes ei keppinud ema, kes karjus tüdruku peale, kes alistas
poisi, kes võrgutas naise, kes armastas meest, kes jättis
mehe, kes sõitis bussiga, mida juhtis Jussi.

Translated by Kätlin Kaldmaa

Lastu

финский | Henriikka Tavi

Niitythän oli aivan ihania,
että niissä kukki päiväkukat sen minä muistan
että kerran tuolla kun oli sellainen peltoaukema
mutta mikäs kasvi se sellainen oli
minkä ympärillä ne perhoset
mikäs kasvi se siellä oli ja
sitten sitä metsää hakattiin ja sitten sitä ei enää ollu
mutta kun mä en muista sen nimee
ehkä mä muistan sen sitten
siitä mentiin sillan yli
ja silta vei joen yli ja siinä oli tuomi ja
tuomi sitten kaartui sen joen yli ja sananjalkoja
ja haiseva kurjenpolvi
ja laakea kivi polulla
ja mä olen monta kertaa nähnyt unta siitä polusta
toisessa oli hirveesti muurahaisia
toinen oli sellainen ilman muurahaisia
toisessa oli paljon neulasia ja käpyjä mutta se toinen,
se oli hyvin lempee, siinä kasvo päivänkakkaraniitty siinä
vieressä ja siellä erämaassa oli sellainen torppa
isä lähti aina sunnuntaiaamuisin lintuja ampumaan
ja kastematoja oli meillä kotona ja
niitähän kerättiin kun oli pitkä siima, se on
semmoinen siima jossa oli paljon koukkuja
ja kerran tällainen siima
oli meidän vintillä kun oli paljon koiranpentuja
ja yks näistä pennuista sai sen siiman huuleensa.

© Henriikka Tavi
from: Toivo
Teos, 2011
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin, 2013

LAAST

эстонский

Niidud olid nii ilusad,
seal õitsesid karikakrad seda mina mäletan
et ükskord seal kus oli selline põllulagendik
aga mis taim see selline oli
mille ümber need liblikad
mis taim see seal oli ja
siis seda metsa raiuti ja siis seda enam ei olnud
aga ma ei mäleta selle nime
äkki tuleb pärastpoole meele
                                      seal mindi üle silla
ja sild viis üle jõe ja seal oli toomepuu ja
siis toomepuu kummardus üle jõe ja sõnajalad
ja haisev kurereha
ja lame kivi teerajal
ja ma olen mitu korda unes näinud seda teerada
ühel oli hirmsasti sipelgaid
teine oli selline ilma sipelgateta
ühel oli palju okkaid ja käbisid aga see teine,
see oli väga tore, seal kõrval oli karikakraniit
ja seal tagapool oli selline popsikoht
isa läks alati pühapäevhommikuti linde laskma
ja vihmausse oli meil kodus ja
neid korjati kui oli pikk õngenöör, see on
pööningul kui oli palju koerakutsikaid
ja üks neist kutsikatest sai selle õnge endale huulde.

Translated by Kätlin Kaldmaa

Yhtenä vuonna myöhään syksyllä,

финский | Pauliina Haasjoki

kun asuin vanhaan kaupunginmuuriin upotetussa talossa, näin portaikkoni ikkunoista harmaatukkaisen miehen pöydän ääressä. Ikkunasta näkyi hänen olohuoneeseensa, hänellä oli kotkannenäinen profiili ja hän siirteli shakkinappuloita ilman näkyvää vastustajaa. Kepeän kodikkaasti. Marraskuu ylitti minut hitaasti, palelin ja kaipasin kotiin.

Aamupäivällä lämpenin auringossa. Avasin ikkunaluukut ja yritin koota aurinkoa kivisiin huoneisiin, join kahvin kattoterassilla ja katsoin laakson yli metsäiselle rinteelle. Haikaroista oli iloa kun ne ilmaantuivat latvojen keskellä näkyviin, lehahtivat oksalta toiselle ja huusivat karhealla äänellään. Ilman ylpeyttä.

Kun katsoin metsää, siirryin sinne miniatyyrinä. Tunsin että minun pitäisi seurata pientä hahmoani, mutta väsymys ja jokin nimettömämpi, jokin sen esti. Älkää lähtekö. Viekää se pitemmälle. Marraskuu oli pitkä ja kylmä, kävelyretket haikeita. Aurinko kuitenkin vielä lehtien kerroksissa ja virtaavan veden pinnalla lämmin, kuin olisimme olleet yhtä aikaa useissa vuodenajoissa. Kun kuljin rinteillä ja ylävirtaan vesiputoukselle, näin tämän ja paljon muuta sellaista, mitä voi kuvitelmissa tutkia. Ihmetyksellä. Ajatuksen päästä.

Arkielämä vanhassa kaupungissa vaati tietenkin, että oli mentävä ostamaan syötävää. Tein pitkiä ostosmatkoja ja hankin öljyä yhdestä, leipää toisesta, vihanneksia kolmannesta ja juustoa viimeisestä, lähimmästä kaupasta. Siellä tapasin toisinaan kotkannenäisen naapurini ja hän auttoi minua juuston valinnassa. Vahvistimme lupauksen siitä, että kävisin hänen luonaan ennen kuun loppua. Epäilin sitä silti.

Avatkaa pää, haudatkaa ääni; yksinolo vapauttaa ihmisessä virtauksen, jota saattaa olla mahdollista suunnata. Yksin, hetken ajan. Joskus luovuttamisen keskelle ilmestyy hahmo, joka kasvattaa ympärilleen metsän, ja silloin tajuaa jo kulkeneensa siellä ennen kuin kuva sammuu. Nyt muistot ovat avoinna myös tästä maailmasta toisiin. Eräänä iltapäivänä naapuri esitti kutsun täsmennetysti: tulisinko hänen luokseen teelle huomisiltana.

Menin hänen ovelleen ja soitin kelloa, ja hän toivotti minut tervetulleeksi portaita ylös. Hänen kotinsa oli kaunis ja lämmin, siellä paloi takassa valkea ja ruskeat kirjat hehkuivat kylki kyljessä. Hän tarjosi minestronekeittoa ja sen jälkeen söimme tuomani suklaakeksit. Istuimme takkatulen ääreen juomaan teetä. Hän kertoi minulle elämästään ja juuristaan pohjoisessa sekä työstään, jossa esimerkiksi kivet olivat tärkeitä. Ne olivat maalausten aiheita ja maamerkkejä, joiden avulla erilaiset seudut voi palauttaa mieleen.

Neuvokaa itseänne tunnollisesti. Joskus tapahtuu niin, että äskettäin tavatulle ihmiselle on mahdollista kertoa itsestään arkailematta ja vahvistamatta mitään. Persoona vain kiertyy esiin kuin saniaisten lehdet, ja keskustelu kulkee niiden seassa. Otaksukaa itsenne. Lähtiessäni hän näytti buddhan patsasta ikkunalla ja kertoi sytyttävänsä sen viereen kaksi kynttilää minua varten, jotta näkisin ne ikkunastani ja muistaisin häntä.

Sytytin omaan ikkunaani kynttilän vastaukseksi. Käyttäkää selvänäköisyyttänne. Tein sen arkaillen, ja piilouduin syvemmälle kiviseen taloon; vielä muutama päivä, laakson vihreys ja lehtopöllöjen huudot öisin, ja sitten olisi aika lähteä kotiin.

© Pauliina Haasjoki
from: Aallonmurtaja
Helsinki: Otava, 2011
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Ühel aastal hilja sügisel,

эстонский

kui ma elasin vana linnamüüri külge ühendatud majas, nägin trepikoja akendest laua ääres istuvat hallipäist meest. Aknast paistis tema elutuba, tal oli kotkaninaga profiil ja ta tõstis nähtamatu vastasega mängides malenuppe. Kergelt ja koduselt. November möödus aeglaselt, külmetasin ja igatsesin kodu järele.

Hommikupoolikul soojendas päike mu üles. Avasin aknaluugid ja üritasin püüda päikest kiviseintega tubadesse, jõin katuseterrassil kohvi ja vaatasin metsakasvanud mäenõlva teisel pool orgu. Haigrud tegid rõõmu, kui need latvade keskel nähtavale ilmusid, oksalt oksale lendasid ja  karedal häälel hõiklesid. Uhkuseta.

Kui vaatasin metsa, kandusin miniatuurina sinna. Tundsin, et peaksin oma tillukesele teisikule järgnema, aga väsimus ja mingi nimetum tunne hoidsid mind tagasi. Ärge minge. Viige see kaugemale. November oli pikk ja külm, jalutuskäigud nukrad. Päike lehtede vahel ja voolava vee pinnal oli ometi veel soe, otsekui oleksime olnud ühekorraga mitmes aastaajas. Kui jalutasin mäenõlvadel ja ülemjooksu kose juurde, nägin seda ja mitmeid teisi asju, mida vaimusilmas uurida. Hämminguga. Mõtte kauguselt.

Igapäevane elu vanalinnas tähendab muidugi, et pidi süüa ostma. Käisin pikkadel osturetkedel ja hankisin õli ühest, leiba teisest, köögivilju kolmandast ja juustu viimasest, kõige lähemast poest. Seal kohtusin teinekord kotkaninaga naabriga, kes aitas mul juustu valida. Leppisime kokku, et astun enne kuu lõppu tema juurest läbi. Kahtlesin siiski.

Avage mõtted, vaigistage hääl. Üksindus vabastab inimeses hoovuse, mida annab võib-olla isegi suunata. Üksipäini, hetke võrra. Mõnikord ilmub loobumise keskele tegelane, kes kasvatab enda ümber metsa, ja siis saad aru, et oled käinud seal juba enne, kui pilt kaob. Nüüd on mälestused avatud ka sellest ilmast teistesse. Ühel õhtupoolikul esitas naaber täpsustatud kutse: kas läheksin homme õhtul tema juurde teed jooma.

Läksin ta uksele ja lasin kella, ja ta juhatas mu trepist üles. Tema kodu oli kaunis ja soe, kaminas põles tuli ja punased mustrid hõõgusid üksteise kõrval. Ta pakkus minestronet ja pärast seda sõime minu toodud šokolaadiküpsiseid. Istusime kamina ette teed jooma. Ta jutustas oma elust ja põhja pool asuvatest juurtest ja tööst, kus näiteks kivid olid tähtsal kohal. Need olid maalide teemad ja maamärgid, mille abil võib teised paigad taas meelde tuletada.

Usaldage oma südametunnistust. Mõnikord juhtub nõnda, et äsja kohatud inimesele on lihtsam endast rääkida, kartmata ja midagi tõestamata. Inimene lihtsalt rullub lahti nagu sõnajalaleht ja vestlus veereb nende keskel. Võtke end omaks. Kui ma lahkusin, näitas ta Buddha kuju aknal ja ütles, et süütas selle kõrvale kaks küünalt minu jaoks, et näeksin neid oma aknast ja mäletaksin teda.

Süütasin enda aknal küünla vastu. Kasutage oma selgeltnägemisvõimet. Tegin seda häbenedes ja piilusin sügavamale kivist majja. Veel mõni päev, oru rohelus ja öökullide öised huiked, ja ongi aeg minna koju.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

[Löydämme polun joelle]

финский | Pauliina Haasjoki

Löydämme polun joelle, joka kohisee piilossa puiden alla. Koko laakson pituudelta uomassa on mutkia ja pieniä koskia, jotka saavat aikaan alituista ääntä, kunnes äkkiä tulee hiljaista. Sekä puut että joki ovat sillä kohtaa hiljaa, ja veden pinta heijastaa kaiken kuin kuhmuinen mutta vielä kirkas pelti. Kuljemme alavirtaan villisikojen reittejä, polku nousee välillä ylös rinteelle, sitten laskee taas lähelle uomaa. Vesi on vihreää ja painavaa mutta kuitenkin läpinäkyvää. Huokoisten kivien ylitse se loikkii valkoisena. Mustaa, vihreää, valkoista... veden ympäröiminä pieni, keskikokoinen ja suuri kivi. Kivet vihreänään pientä vesikrassia, toiset hohtavan tummanharmaita. Matalikosta veden keskeltä nousevat vihreät lehdet nippuina kuin salaatti. Muratti ja liaanit kietovat puita, joissa linnut huutavat näkymättömissä, lähempänä taivasta. Istumme alas joen mutkaan. Maa kasvaa ruohoa puiden alla. Kerron hänelle, miten unissa uin tuoksuvassa joen virtauksessa nopeasti kuin lentäisin ja aina kohti tuntematonta vettä. Kasvit kasvavat sielläkin vedestä ja kurkottavat veteen. Vihreässä joessa on toinen maailma, syytön ja uneksittu. Puhumme ihmisistä jotka nukkuisivat joen mutkassa puun alla. He heräisivät viluissaan ennen auringonnousua, usvan valkoisessa, johon kaikki paitsi maa heidän allaan olisi hetkeksi kadonnut. Kuvittelemme koskeen pyhän naisen, kivipatsaan, joka kantaa huolta viileästä vedestä. Tämä paikka muistuttaa kaikista joissa olen käynyt, kerron hänelle, ja haikeasta palapelistä, joka minulla oli. Siinä lapset leikkivät soutuveneineen ihmeellisessä suvannossa. Lopulta emme voi jatkaa, sillä liian suuri puu on kaatunut polun poikki. Sen latva riippuu jyrkänteen reunalta. Matka takaisin on lyhyt, pienet kukkaset katsovat meitä ja polku on pudonneista lehdistä pehmeä. Etelästä Jäätelövuorelta putoavat vedet ja virtaavat kartalla ylöspäin, kurkottavien puiden alitse, jotka lomittavat sormensa toistensa sormiin. Omia pyyntöjä ei niillä ole. Hän kertoo minulle mitä on pyytänyt, ja minä kerron, mitä pyysin.

© Pauliina Haasjoki
from: Pääskynen ja lepakko
Helsinki: Otava, 2009
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

[Leiame teeraja jõele]

эстонский

Leiame teeraja jõele, mis kohiseb, puude all peidus. Jõesäng on terve oru pikkuses käänakuid ja väikesi koski täis, mis toovad kuuldavale lakkamatuid helisid, kuni ühtäkki jääb vaikseks. Nii puud kui ka jõgi on selles kohas tasa, ja veepind peegeldab kõike nagu konarlik, ent ikka veel kirgas plaat. Läheme metssigade jooksuradu mööda allavoolu, rada tõuseb aeg-ajalt üles mäeveerule, siis laskub taas jõesängi lähedale. Vesi on roheline ja raske, ent ometi läbinähtav. Vahutavana kargleb see üle poorsete kivide. Musta, rohelist, valget… veest ümbritsetud väike, keskmine ja suur kivi. Kivid on peenekoelisest allikkersist rohelised, teised kumavad tumehallidena. Vee keskelt madalikult tõusevad rohelised lehed, kobaras kui salat. Luuderohi ja liaanid keerlevad ümber tüvede, mille otsas linnud nähtamatutena laulavad, taevale lähemal. Võtame jõe ääres istet. Maa kasvatab puude all rohtu. Jutustan talle, kuidas ma unes ujusin lõhnavas jõevoolus kiiresti, otsekui oleksin lennanud, ja aina tundmatute vete poole. Taimed kasvavad sealgi veest välja ja ulatuvad vette. Rohelises jões on teine maailm, süütu ja unes nähtud. Räägime inimestest, kes magaksid jõekäänul puu all. Nad ärkaksid külmetades enne päikesetõusu, valges udus, kuhu hetkeks oleks kadunud kõik peale maa nende all. Kujutleme koske püha naise, kivikuju, kes jaheda vee eest hoolt kannab. Ütlen talle, et see paik meenutab kõiki kohti, kus olen käinud, ja kurba puslet, mis mul kunagi oli. Selle peal mängisid lapsed aerupaatidega imeliselt liikumatus vees. Lõpuks ei saa me enam edasi minna, sest liiga suur puu on teeraja peale kukkunud. Selle latv ripub üle kuristiku serva. Tagasitee on lühike, väikesed õied vaatavad meid ja teerada on langenud lehtedest pehme. Lõunast Jäätisemäelt langevad veed ja voolavad kaardil ülesmäge, väljaulatuvate puude all, mis küünitavad sõrmed teiste sõrmedesse. Oma soove neil ei ole. Tema räägib mulle, mida tema on soovinud, ja mina räägin, mida mina.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Riisuttu mies ja puettu nainen töissä III: Kuvan, intensiteetin ja elämän tuotanto

финский | Eino Santanen

Riisutun Miehen pään tilalle on vaihdettu kansatieteellisistä arkistoista löydetty kolkolla tavalla rähjäinen, nimettömän säädyttömän pää. Puettu Nainen, jonka lempinimi on Puettu Nainen, on kaikesta huolimatta puettu juuri kermanvärisen säätyläisneidon tapaan. Hänen salattu todellinen nimensä on piilotettu hänen lempinimettömiinsä. Hänen nimettömänsä on piilotettu hänen lempinimensä mukaisesti asusteisiin, jotka vaihtuvat päivästä toiseen ja ovat silti pakkomielteisen toisteisia. Hänen päänsä tilalle on vaihdettu jo kauan sitten unohdetun, niukkaa tappiotaan yhäti surevan vammaisurheilijan moitteeton mutta surumielinen pää.
                      Riisuttu ja Puettu kohtaavat biljardipöydän äärellä ja alkavat tehdä sitä mitä biljardipöydän äärellä tehdään: Puettua Naista vähän riisutaan, jotta häntä voitaisiin pukea uudelleen. Riisutulla Miehellä ei ole mitään lempinimeä tai riisuttavaa, mutta hän on ottanut mukaansa perinteikkään kidutustavan välineistöä ja tekee toistuvasti käsillään tarkoittavia eleitä. Se riittää – he alkavat erittää itsestään ja toisistaan kuvaa. Pallo lyödään päin vallia, jotta joku toinen pallo menisi pussiin. Pallo lyödään päin palloa, jotta jotain menisi johonkin pussiin.
                      Kun Puetun ja Riisutun pukeminen ja riisuminen keskeytetään ja tilalla on vain pieni hämmentävä kolkka elämää, he johtavat toisiinsa varovaisesti hieman sähköä ja kertovat toistensa vaihtuville päille juttuja vähäisempien alkuperäiskansojen nimenantorituaaleista, lintujen laulusta, irtolaislakien täytäntöönpanokeinoista. Tai puhuvat vain siitä mistä tämäkin energian siirtämiseen perustuva kidutusmuoto on historiallisesti peräisin.

© Eino Santanen
from: Punainen seinä
Helsinki: Teos, 2010
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Lahtiriietatud mees ja rõivis naine tööl III: Pildi, intensiivsuse ja elu tootmine

эстонский

Lahtiriietatud Mehe pea asemele on paigutatud etnoloogilistest arhiividest leitud kummaliselt narmendav, nimetu räpane pea. Rõivis Naine, kelle hüüdnimi on Rõivis Naine, on kõigest hoolimata rõivastatud nagu koorekarva talutüdruk. Tema salajane pärisnimi on peidetud tema lemmiknimetusse. Tema nimetus on peidetud tema hüüdnimele sobivalt aksessuaaridesse, mis vahetuvad iga päev ja korduvad siiski kinnismõtteliselt. Tema pea asemele on paigutatud juba ammu unustatud, ikka veel nappi kaotust kahetseva parasportlase süüdistusteta, ent nukker pea.
                 Lahtiriietatud ja Rõivis kohtuvad piljardilaua ääres ja hakkavad tegema seda, mida piljardilaua ääres tehakse: Rõivis Naist rõivastatakse natuke lahti, et teda saaks uuesti rõivastada. Lahtiriietatud Mehel ei ole ühtegi hüüdnime ega midagi seljast võtta, ent tema on võtnud kaasa traditsioonilisi piinamisriistu ja teeb kätega korduvalt tähendusrikkaid liigutusi. Sellest piisab – nad hakkavad endast ja teisest aru saama. Pall lüüakse vastu äärt, et üks teine pall läheks võrku. Pall lüüakse vastu palli, et miski läheks mingisse võrku.
                 Kui Rõivis ja Lahtiriietatu riietumine ja lahtiriietumine katkestatakse ja alles jääb vaid tilluke segadusseajav killuke elu, annavad nad teineteisele ettevaatlikult natuke elektrit ja räägivad teineteise vahetuvatele peadele lugusid väikeste põlisrahvaste nimeandmise rituaalidest, lindude laulust, hulkurlusseaduse täitmise vahenditest. Või räägivad vaid sellest, kust ajalooliselt pärineb seegi energia ülekandmisel põhinev piinamismeetod.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Riisuttu mies ja puettu nainen töissä II: Kaipauksen ja intensiteetin tuotanto

финский | Eino Santanen

Riisuttu Mies istuu matkapuhelin kädessään tyhjässä neuvotteluhuoneessa ja tuijottaa tietokoneen ruudulta Puettua Naista, joka leikkii puettua eläintä toiseen aikaan ja paikkaan sijoittuvassa hidastetussa maisemassa. Riisutun sukupuolielimien tilalle on vaihdettu pakkolunastetulta ratsutilalta löydetyn orin haavoitetut sukupuolielimet. Hänen päänsä tilalle on vaihdettu hänen omaan ruumiiseensa joskus kuulunut pää. Riisuttu Mies on riisuttu tällä kertaa niin yksityiskohtaisen järjestelmällisesti, että näyttää siltä kuin hän olisi alunperin syntynyt riisuttuna. Sen kaiken tarkoitus on lisätä intensiteettiä.                      Hädissään hän pukee nyt päälleen mitä löytää (yrityksen vanhoja vuosikertomuksia, nahistuneita neuvotteluhedelmiä) ja käynnistää tietokoneen kameran voidakseen edes itse kömpelösti vähän riisuutua Puetulle, joka ei tietenkään voi nähdä häntä. Puettu Nainen on puettu muistuttamaan eläintä, mutta hänen päänsä tilalle on vaihdettu hänen omaan ruumiiseensa kuulunut pää. Sen kaiken tarkoitus on lisätä intensiteettiä. Puettu liikkuu hitaasti maisemassa, jota ei enää ole, ja katsoo omin silmin ruudun läpi Riisuttuun jota ei vielä ole. Riisuttu riisuutuu nopeasti maisemassa jota ei enää ole, ja katsoo oman päänsä silmin ruudun läpi Puettua jota ei vielä ole. Sen kaiken tarkoitus on lisätä intensiteettiä. Tässä nämä nyt niin kuin olisivat. Siihen lisätään vielä intensiteettiä. Mitään ei vielä tapahdu. Ne tekevät sen vielä uudestaan.

© Eino Santanen
from: Punainen seinä
Helsinki: Teos, 2010
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Lahtiriietatud mees ja rõivis naine tööl II: Igatsuse ja intensiivsuse tootmine

эстонский

 Lahtiriietatud Mees istub, mobiiltelefon käes, tühjas nõupidamiste toas ja vahib arvutiekraanilt Rõivis Naist, kes teises ajas ja paigas asetsevas aegluubis maailmas rõivastatud looma mängib. Lahtiriietatu suguelundite asemele on paigutatud sundvõõrandatud hobusefarmist leitud täku vigastatud suguelundid. Tema pea asemele on paigutatud kord tema enda keha juurde kuulunud pea. Lahtiriietatud Mees on seekord nii üksikasjalikult metoodiliselt lahti riietatud, et tundub, kui olekski ta lahtiriietatuna siia ilma tulnud. Selle kõige mõte on kasvatada intensiivsust.
              Ärevusse sattunud, riietab ta end ettejuhtuvatesse esemetesse (firma vanad aastaaruanded, kortsus koosolekukokkuvõtted) ja paneb tööle arvuti kaamera, et ise kohmakalt lahti riietuda Rõivis Naisele, kes teda loomulikult ei näe. Rõivis Naine on loomaks rõivastatud, aga tema pea asemele on paigutatud kord tema enda keha juurde kuulunud pea. Selle kõige mõte on kasvatada intensiivsust. Rõivis liigub aeglaselt maastikul, mida enam ei ole, ja vaatab oma silmade ekraani läbi Lahtiriietatut, keda veel ei ole. Lahtiriietatu võtab kiirelt riided seljast maailmas, mida enam ei ole, ja vaatab oma pea silmade ekraani kaudu Rõivist, keda veel ei ole. Selle kõige mõte on kasvatada intensiivsust. Siin nad nüüd just nagu oleksid. Sellele lisatakse veel intensiivsust. Midagi ei juhtu veel. Nad teevad seda veel kord.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Mainos luontodokumentista

финский | Eino Santanen

Hän on kuin hevonen on.
Niin hevonen tulee kuvaan
ja on se yltympäriinsä pää
ja riuhtova koipi,
pala kaviota kovalla maalla,
liike nuoli                            hevonen
on aro ilman varjoa,
hymyilee läheltä
yli kuin vuori;
liha todeksi tulleena.

Olen äiti teille, isä
sitä älkää unohtako,
olen hamuava paino pitkin taivaanrantaa
ja höyrystä kohoava sierain.
Vuoristo hevosia,
harja yli pihan olen
potku, tyyni,
jokainen pieni rauha
hevonen on
hännän leikki, kielellä heinä,
keinu jossa itkit.

© Eino Santanen
from: Merihevonen kääntää kylkeään
Helsinki: Teos, 2006
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Loodussaate reklaam

эстонский

Ta on nagu hobune ikka.
Nii tuleb hobune ekraanile
ja see on põhimõtteliselt pea
ja sirutuv jalg,
tükk kapja kõval maapinnal,
liigutus nool                hobune
on stepp ilma varjuta,
naeratab lähedalt
mööda nagu mägi;
tõeks saanud liha.

Olen ema teile, isa,
seda ärge unustage,
olen horisondil kappav raskus
ja auru pahvatavad sõõrmed.
Hobumäestik,
lakk üle õue olen,
kabjalöök, tõsine,
iga väike rahu
hobune on
sabasopsutus, hein keele peal,
kiik, kus nutsid.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Mainos uhrista

финский | Eino Santanen

Jos näytetään ase, jonkun on ennen pitkää kuoltava.
Jos näytetään tunne, saatamme pian kuulla laukauksen äänen,
se lähestyy.
Jos näytetään laukauksen ääni, tunne on jo matkalla tännepäin.
Jos näytetään, voi pojat! kuinka ruumista kannetaan.
Silmä silmässä, hammas hampaassa,
hetki hetken
kerrankin kohdallaan.
Käsi kädessä, kuva kielellä,
se kantaa lupausta raotetuilla huulillaan.

© Eino Santanen
from: Merihevonen kääntää kylkeään
Helsinki: Teos, 2006
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Ohvrireklaam

эстонский

Kui näidatakse relva, peab keegi varem või hiljem surema.
Kui näidetakse tunnet, kuuleme peagi püssilasu häält.
see läheneb.
Kui näidatakse püssilasu häält, on tunne juba siiapoole teel.
Kui näidatakse, oi poisid!, kuidas surnukeha kantakse.
Silm silmas, hammas hambas,
hetk hetkes
üks kord ometi kohal.
Käsi käes, pilt keelel,
kannab see praotatud huultel lubadust.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Rakkauden likiarvo

финский | Eino Santanen

Et ole ainoa joka on vaikeuksissa. Tokenet kyllä näinä päivinä ja tapaat hänet josta tulee koko elämäsi mittainen riesa. Te päädytte pitkiksi ajoiksi märkään, tihkuiseen luolaan jota kutsutaan ystävyydeksi. Mikä luola! Mikä ystävyys! Pohjan liejussa lojuu esimerkiksi pikkukiviä joita opitte vielä arvostamaan. Nämä kivet ovat kuvittelukyvyn äärimmilleen hioutunutta sakkaa, elämänkaltaisia aromeita – lajitelma kiviä: eräänlainen talous.                                                    Keräätte kiviä (toisillenne, toisillenne) koska muuta ei itse asiassa ole, ja niitä riittää. Mutta on myös muuta: koska muuta ei juuri ole, muuttuu luola adjektiivien kaivokseksi. Adjektiivit tarttuvat kiviin ja saavat ne hohtamaan, sitten tuo täydentävä laadun hohde leviää kaikkeen: luolassa hellyys on käsinkosketeltavaa, samoin petollisuus, murhanhimoisuus, samoin samantekevyys ja kivet tulevat siis tarpeeseen.
                Ja entäpä tulevaisuus! Se on hän, jota sinä kutsut ystäväksesi. Keräätte kiviä ja elätte adjektiivien hohteessa, katsotte toisianne ja tulevaisuutta kuin yhtä kasvavaa kivikasaa. Jos voisitte tavata ihmisiä saisitte kuulla mielenkiintoisia asioita erinomaisuudestanne. Mutta se on mahdotonta, olette ystäviä.
                      Lopulta ikuisuus alkaa toteuttaa teille varaamaansa suunnitelmaa: eräänä päivänä kaivos ehtyy, hiljaisuudessa vaanii kiveä huohottava maailma, joka on sinä ja hän. Hän on elinikäisen ystävänkaltainen kuin joutsenenkaltainen kuin äkkipikainen suudelmaan vääristyvä nokka, hän on vakava kuin aivo, jossa tikittää pommi ja jakaa pian kaiken. Hän haluaa tästä eteenpäin jakaa kaiken. Kun hän soittaa, joudut puhelinkeskusteluun kuin hirteen – tämän tuntemuksen haluat tässä vaiheessa jo ehdottomasti jakaa, ja niin elämä joka näytti aiemmin loppuvan kuin seinään jatkuu ja jatkuu. Tunti tunnilta, minuutti minuutilta, sekunti sekunnilta, sadasosa sadasosalta te jaatte: yksiköt pienenevät, nollat kasvavat, desimaali desimaalilta niiden suunnattomat kaaret katoavat tavoittamattomiin, ja siellä jossain Alituisen Tyhjyyden Keskipisteen jähmettyneiden pyörteiden piiskaamana seisoo Ankara Ikuisuus, ja kärsii, piirtääkseen rakkaudesta yhä tarkempaa kuvaa.

© Eino Santanen
from: Merihevonen kääntää kylkeään
Helsinki: Teos, 2006
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Armastuse ligikaudne väärtus

эстонский

Sina ei ole ainus, kellel on raske. Võtad end küll lähiajal kokku ja kohtad seda, kellest saab su eluaegne koorem. Satute tükiks ajaks märga tilkuvasse koopasse, mida kustutakse sõpruseks. On see alles koobas! On see alles sõprus! Põhjamudas leidub näiteks tillukesi kive, mida te veel hindama õpite. Need kivid on ettekujutusvõime erakordselt lihvitud põhjakiht, elusarnase maitsega – kivivalik: omamoodi majapidamine.
                     Korjate kive (teineteisele, teineteisele), sest muud lihtsalt ei ole, ja neid on piisavalt. Aga on muudki: kuna midagi muud ei ole, muutub koobas omadussõnade kaevuks. Omadussõnad kleepuvad kivide külge ja panevad need särama, seejärel levib see täiendava kvaliteedi sära kõigele: koopas on hellus käegakatsutav, nagu ka reetlikkus, mõrvahimu, nagu ka ükskõiksus, ja siis kuluvad kivid marjaks ära.
                     Ja veel tulevik! See on tema, keda sa nimetad oma sõbraks. Korjate kive ja elate omadussõnade säras, vaatate teineteist ja tulevikku kui kasvavat kivikuhja. Kui võiksite inimestega kohtuda, kuuleksite huvitavaid asju oma silmapaistvatest omadustest. Ent see on võimatu, te olete sõbrad.
                     Lõpuks hakkab igavik teie jaoks mõeldud plaane täide viima: ühel päeval jääb kaev kuivaks, vaikuses varitseb kive hingeldav maailm, mis on sina ja tema. Ta on eluaegse sõbra moodi ja luige moodi ja kannatamatult suudluseks moonduv nokk, ta on tõsine nagu aju, kus tiksub pomm, mis jagab peagi kõik. Ta tahab siitpeale jagada kõike. Kui ta helistab, ripud telefoni otsas nagu võllas – seda tunnet tahad selles etapis juba kindlasti jagada, ja nii läheb edasi elu, mis varem tundus otsekui seinana lõppevat. Tund tunnilt, minut minutilt, sekund sekundilt, sajandik sajandikult te jagate: ühikud pikenevad, nullid kasvavad, kümnendarv kümnendarvu järel kaovad nende hiiglaslikud kaared püüdmatustesse, ja kusagil seal Jätkuva Tühjuse Keskpunktis kivistunud keeristest nüpeldatuna seisab Karm Igavik ja kannatab, et joonistada armastusest aina täpsemat pilti.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Miesten välisestä ystävyydestä

финский | Jarkko Tontti

Tänä iltana Jacasser lukee pohjoista muinaistarua, kuinka käyvät uroot
vaarasta vaaraan, Beowulfin
                                            salskeat äijät
nostavat haarikat huulilleen, pyyhkivät
vaahtoa panssaroituun hihaan.

Sillä miesten välinen ystävyys ei ole vaikeaa, ei, se on mahdotonta,
kuin autojen välinen veljeys
liikennevaloissa kun soturit keihäineen
yli sukupolvien tappavat ihmistä ja eläintä
kiihdyttävät kaverista ohi
                                                                 viimeisessä kaarteessa
vaihtuu katse, kysytään
voisiko sankarten välillä olla muuta kuin kilpaa, voisiko olla rakkautta
vai vain iskuja kylkeen, rintaan, selkään, puhki peltisen panssarin, helmimaalilla silatun
ratsun, vai voisiko olla
                                            rakkautta
partaisten poskien raapiutumista toisiinsa
kun ulvonta kiirii yli vaarojen, pohjoiset miehet
eivät koskaan pyydä anteeksi.

© Jarkko Tontti
from: Jacasser
Helsinki: Otava, 2009
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Meestevahelisest sõprusest

эстонский

Täna õhtul loeb Jacasser põhjamaist muinaslugu sellest, kuidas
astuvad mehed ühest ohust teise, Beowulfi
                      turjakad mehepurikad
tõstavad kapad huulile, pühivad
vahu soomusrüü varrukasse.

Sest meestevaheline sõprus ei ole midagi keerulist, ei, see
on võimatu, nagu autode vaheline sõprus
fooride ees, kui sõdurid odadega
üle põlvkondade tapavad inimest ja looma
gaasitavad veljest mööda
                                            viimases kurvis
vahetatakse pilke, küsitakse
kas sangarite vahel võib olla midagi muud kui võistlus,
kas võib olla armastus
või ainult hoobid külge, rinda, selga, läbi
plekksoomuse, pärlmuttervärviga kaetud
hobu, või võib olla
                      armastus
habemetüükas põse kraapimine vastu teist
                                            kui ulgumine kandub üle ohtude,
                                            põhjamaa mehed
                                            ei palu kunagi andeks.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

[Sillä jokainen tarvitsee avaran tilan]

финский | Jarkko Tontti

Sillä jokainen tarvitsee avaran tilan, seinät
tuekseen, niistä
                      kohoavan kodin.

Siellä on Jacasserkin valtias,
kaupunkilainen, tarjoaa
lasillisen ystävälle avoimin sylin,
petosta pelkäämättä,
koko pullon jos niikseen tulee
                      ja tulee se.

Aamuyöllä ystävä
roikkuu seinään naulattuna
Jacasser havahtuu ja muistaa,
jurtta olisi kotina kevyempi,
vain erämaassa on oikeita ystäviä,
jokainen talo vankila,
kivitalo kuoleman peitenimi.

Pelkkään arotuuleen esi-isät nojasivat,
                      avaruuden tyhjään.

© Jarkko Tontti
from: Jacasser
Helsinki: Otava, 2009
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

[Sest kõigil on vaja palju ruumi]

эстонский

Sest kõigil on vaja palju ruumi, seinad
tugedeks, nendest
                                            kerkivat kodu.

Seal on ka Jacasser valitseja,
linnaelanik, pakub
sõbrale lahkesti klaasikese,
reetmist pelgamata,
terve pudeli, kui asi sinnani läheb
                                            ja küllap ta läheb.

Varahommikul
ripub sõber seinale naelutatult.
Jacasser ärkab ja meenutab,
jurta oleks kergem kodu,
ainult kõrbes on tõelised sõbrad,
kõik majad vanglad,
kivimaja surma teine nimi.

Esiisad toetusid stepituulele,
                                            tühipaljale avarusele.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

[Saisi oman talon]

финский | Jarkko Tontti

Saisi oman talon, omistaisi kuudet seinät
                      suojamuurit.
Saisi talon ilman naapureita,
saisi meren ilman rantoja.

Saisi kuusikerroksisen talon,
ampuisi jousella ohikulkijoita.
Olisi kuningas, isä kuolisi ja olisi isä
                      isän paikalla.
Saisi tuhat puuta pihaan, omenapuuta
                      päärynäpuuta
                      kirsikkapuuta
                      luumupuuta
näkisi niiden latvasta taivaan
näkisi rannassa kivitalot, olisi niidenkin keskellä
näkisi kellareiden sukupolvet ja kärsivälliset säilykkeet.
Olisi joka päivä Juhla
portaat joka suuntaan, olisi saunassa yksin, kaksin
                                       rakastaisi
                                       olisi talo, saisi
                                       saman tien.

© Jarkko Tontti
from: Vuosikirja
Helsinki: Otava, 2006
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

[Saaks oma maja]

эстонский

Saaks oma maja, saaks kuus seina
                                           soemüüri.
Saaks maja ilma naabriteta,
saaks mere ilma randadeta.

Saaks kuuekorruselise maja,
laseks ammuga möödujaid.
Oleks kuningas, isa sureks ja oleks isa
                                            isa asemel.
Saaks tuhat puud aeda, õunapuud
                                            pirnipuud
                                            kirsipuud
                                            ploomipuud
näeks nende latvadest taevasse
näeks rannas kivimaju, oleks nendegi keskel
näeks keldrite põlvkondi ja kannatlikke hoidiseid.
Oleks iga päev Pidu
trepid igale poole, oleks saunas üksi, kahekesi
                                                                 armastaks
                                                                 oleks maja, saaks
                                                                 kõik korraga.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

[Jos onni olisi]

финский | Pauliina Haasjoki

”Jos onni olisi hyvännäköisissä tilanteissa,
                                            maailma säteilisi pois...”                                                     
 
 
 
Jos onni olisi hyvännäköisissä tilanteissa, maailma säteilisi pois.
Jos onni olisi itkemättömyydessä,
jos se olisi aurinkoisuudessa. Mitä on kaksikymmentä kahdeksan astetta,
tuulta kaksi metriä sekunnissa, pilvetöntä, näkyvyys saaristoon? Millaista on
seistä ikkunan ääressä ja katsoa kun se väreilee avaruuteen.
Helmenä säteilevän maapallon pinnalla seisova
avaruuden profiilissa erottuva pienin kuvio.
Jos onni olisi kaunismuotoisissa kuvioissa, siihen voisi kulkea syvemmälle
kunnes merihevosten laakso tulee jälleen vastaan, silloin laskutoimitus
on ikuinen ja itsekseen tapahtuva. Silloin olisi yksinkertaista sanoa
mikä on kaunista: puhtain.
Kauneinta olisi silloin piirtämätön viiva, pelkkä piste. Silloin ei olisi
milloinkaan tarvinnut minkään alkaa, ajan.
Jos merihevonen olisi vain kaunis eikä ensin kummallinen.
Jos ei ensin tarvitsisi sanoa sitä hevoseksi ja heltyä.
Jos onni olisi loppumattomuudessa,
siinä, että on toffeesta tehty hevosenkokoinen hevonen
ja kun sen kylkeä puraisee, se kasvaa heti täydeksi takaisin.
Tai jos jokin päivä ei loppuisi koskaan.
Jos silloin saisi auringonpolttaman, joka laantuu huomiseen mennessä,
ei se laantuisi koskaan.
Mutta jos iho olisi taiottu kipua tuntemattomaksi.
Niin päällä olisivat vaatteet jotka eivät ollenkaan liikkuisi, kaikki kosketus
olisi yhtäläistä.
Jos milloinkaan ei olisi ollut mitään. Jos mitään ei olisi ollut, koskaan.
Jos onni olisi kaukaa onneksi nähtävissä, maailma säteilisi pois.
Jos se tulisi aina kun sen osaset sitä kutsuvat.
Ei olisi kohta enää muuta, vain kolmio ja ympyrä jotka istuisivat ja
nojaisivat toisiinsa.
Olisi vain palmu, hiekkainen poukama, yksi uudestaan
täyttyvä hedelmä.
Jos onni olisi hyvännäköisimmässä syleilyssä, maailma katselisi pois.
Olisi vain kauneuksien ja hyvyyksien yhteenlaskettu rakkaus,
mitään se ei kestäisi sillä sen aika ei kuluisi.
Jos sameasta vedestä ei heijastuisi, jos lehtiä ei olisi sen pohjalla.
Ja olisiko se kaunis jollei sitä ensin sanottaisi hevoseksi,
kavioiset hevoset, jouhiset hevoset, turkkiset hevoset. Säkäiset hevoset,
harjaiset hevoset, lautaisiset hevoset. Turpaiset hevoset, korvaiset hevoset,
kaulaiset hevoset.
Ja kaksi vuohta jotka nojaavat kaulaansa kaulaa vasten.
Jos vain kauniit eläimet saisivat olla olemassa.
Jos harmaata rapattua seinää ei voisi koskea kädellään.
Jos vain kaunista ilmaa saisi olla. Jos kukaan ei tunnistaisi ketään.
Avaruuden profiilissa erottuva pienin kohouma,
kukin meistä joka sillä hetkellä kohottautuu vuoteessaan
ja ihmettelee yön kuumuutta sytyttämättä valoja,
ohuesti lakanan peitossa, kaikkein pienimpänä ja kaiken
ajattelemiseen kykenevänä.
Sillä jos onni olisi vain rakastettavissa asioissa, maailma säteilisi pois.
Jos ei koskaan löytäisi itseään tienoolta,
jos ei tavoittaisi itseään sieltä missä ajatteli olevansa täysin kadoksissa,
rannalta joka on kuivuneen levän peitossa.
Jos kukaan ei sanoisi hyvää yötä muille kuin rakastamilleen.
Jos ei koskaan rakastaisi sellaista mitä ei ennen rakastanut.
Nyt hyvää yötä. Hyvää yötä tähdet. Hyvää yötä kultainen kuu
ja hevosenpään tähtisumu.
Hyvää yötä syleiltävä.
Hyvää yötä. Hyvää yötä.

© Pauliina Haasjoki
from: Pääskynen ja lepakko
Helsinki: Otava, 2009
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

[Kui õnn oleks]

эстонский

”Kui õnn oleks kaunites olukordades,
                                                      sädeleks maailm ära... ”
 
 

Kui õnn oleks kaunites olukordades, sädeleks maailm ära.
Kui õnn oleks nutmatuses,
kui see oleks päikesepaistes. Mis on kakskümmend kaheksa kraadi,
tuul puhub kaks meetrit sekundis, nähtavus saarteni välja? Kuidas on
seista akna all ja vaadata, kui see väreleb kosmosesse.
Pärlina sädeleva maakera pinnal seisev
kosmose profiilist eralduv tilluke kuju.
Kui õnn oleks kaunites mustrites, võiks minna sügavamale sellesse,
kuni taas tuleb vastu merihobude org, siis on laskumine
igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda,
mis on kaunis: kõige puhtam.
Kõige kauneim oleks siis tõmbamata joon, alles punkt. Siis ei oleks
ealeski miski algama pidanud, aeg.
Kui merihobu oleks vaid kaunis, mitte kõigepealt kummaline.
Kui ei peaks seda kõigepealt kutsuma hobuseks ja heldima.
Kui õnn oleks lõppematuses,
selles, et iirisest on tehtud hobuse mõõtu hobune
ja kui selle küljest haugata, kasvab see kohe tagasi.
Või kui mõni päev ei lõpeks kunagi.
Kui siis päikeses ära põleks, ja see homseks üle läheks,
ei läheks see kunagi üle.
Aga kui keha oleks valu vastu tundetuks nõiutud.
Nii oleks seljas riided, mis absoluutselt ei liiguks, ükski liikumine
ei erineks teisest.
Kui kunagi ei oleks juhtunud midagi. Kui midagi ei oleks olnud, kunagi.
Kui õnn oleks nii kaugel, et seda ei tunneks ära, sädeleks maailm ära.
Kui see tuleks alati, kui selle osad seda kutsuvad.
Ei oleks varsti midagi muud kui kolmnurk ja ring, mis istuksid ja
toetuksid teineteise vastu.
Oleks vaid palm, liivane lahesopp, üks uuesti
kasvav puuvili.
Kui õnn oleks kõige kaunimas kallistuses, vaataks maailm mujale.
Oleks vaid kauniduste ja headuste kokkuarvutatud armastus,
mitte millelegi ei paneks see vastu, sest selle aeg ei kuluks.
Kui mudasest veest ei peegelduks, kui lehti ei oleks selle põhjas.
Ja oleks see kaunis, kui seda kõigepealt hobuseks ei nimetataks,
kapjadega hobused, karvased hobused. Laudjaga hobused,
lakaga hobused, seljaga hobused. Koonuga hobused, kõrvadega hobused,
kaeltega hobused.
Ja kaks kitse, kes nõjatuvad kaelaga teineteise kaela vastu.
Kui ainult kaunid loomad võiksid olemas olla.
Kui halli määrdunud seina ei võiks käega puudutada.
Kui ainult ilus ilm saaks olla. Kui keegi ei tunneks kedagi ära.
Kosmose profiilist eralduv tilluke moodustis,
keegi meist, kes sel hetkel tõuseb voodis istukile
ja imestab tuld põlema panemata, kui palav on öö,
õhukese lina all, kõige väiksemana ja ükskõik millele
mõtlemiseks võimeline.
Sest kui õnn oleks ainult armastusväärsetes asjades, sädeleks maailm ära.
Kui mitte kunagi ei leiaks iseennast väljast,
kui ei kohtaks iseennast seal, kus arvasid end olevat täiesti eksinud,
rannalt, mis on kuivanud vetikatega kaetud.
Kui mitte keegi ei ütleks head ööd mitte kellelegi muule kui armastatutele.
Kui mitte keegi ei armastaks seda, mida ta enne ei armastanud.
Head ööd nüüd. Head ööd, tähed. Head ööd, kuldne kuu
ja Hobusepea udukogu.
Head ööd, kallistatav.
Head ööd. Head ööd.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

Kehtolaulu

финский | Pauliina Haasjoki

Pääskyset lentävät matalalla, tuuli tarttuu niihin
ja niistä tulee lepakoita. Tuuli tarttuu niihin
ja niistä tulee kapistuksia, kynäveitsi ja okariino,
murhe ja pakomatka. Lepakot lentävät siivet
jännittyneinä. Pääskyset lentävät pingottuneina
ja saavuttavat kaiken mutta menettävät paljon.
Lepäävät aamun suussa kaikkensa antaneina.
 
Mutta heidät on uuvuttanut leikki, karkelo, vauhti.
Häikäilemätön itsensä tuuleen heittäminen on heidät
uuvuttanut. Ja niin on heidät väsyttänyt uskollisuus,
kirkon katon alla pesiminen, ankara suuri laulu
joka painautuu kaulalle. Selkään. Selkäpiihin.
Pääskyset sirkuttavat ja sirppinä leikkaavat taivaan.
 
Kuunsirppinä kuu leikkaa taivaan. Pääskynen lepää
illan suussa lennossa silmät auki. Silmät auki lepää
lepakko. Lapsi avaa käsivartensa ja räpyttelee pihalla
vielä ennen kuin nukkumaan mennään, tulee lepo
vaatimalla vaatimaan. Lapsi, lepakko, pääsky, kuu.

© Pauliina Haasjoki
from: Pääskynen ja lepakko
Helsinki: Otava, 2009
Audio production: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Unelaul

эстонский

Pääsukesed lendavad madalal, tuul takerdub neisse
ja neist saavad nahkhiired. Tuul takerdub neisse
ja neist saavad kaadervärgid, pliiatsiteritaja ja okriin,
mure ja põgenemine. Nahkhiired lendavad, tiivad
pingul. Pääsukesed lendavad väljasirutatuina
ja saavutavad kõik, aga kaotavad palju.
Lebavad hommiku eos, andnud endast kõik.
 
Aga neid on väsitanud mäng, hullamine, kiirus.
Tingimusteta enese tuuldeheitmine on nad ära
väsitanud. Samamoodi on neid väsitanud truudus,
kiriku katuse all pesitsemine, karm suur laul,
mis surub kaelale. Seljale. Selgroole.
Pääsukesed piiritavad ja lõikavad sirbina taevast.
 
Kuu lõikab taevasse kuusirbina. Pääsuke puhkab
õhtu eos, silmad lennates lahti. Silmad lahti, puhkab
nahkhiir. Laps ajab käed laiali ja lehvitab õue peal,
enne kui magama minnakse, puhkus tuleb
nõudmistega nõudma. Laps, nahkhiir, pääsuke, kuu.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa

***[метафизика начинается в пятницу]

русский | Igor Kotjuh

метафизика начинается в пятницу
когда подруга детства
провожает тебя на поезд Киев-Симферополь
мягко чмокая на перроне в щечку
ты едешь на литературный фестиваль
на столике постукивают
запотевшие от холода бутылки
попутчица едет к дочке Марине
спрашивает: как там у вас в Эстонии
не обижают русских?
нет говорю я
и думаю про свой айпад
спрятанный в сумке
не обижают
россияне выкупили еще летом
все эстонские гостиницы на Рождество

дама сидит на нижней полке и задает все новые вопросы
айпад под ней хочет вместить в себя новые стихи
кто я?
трубадур, испытывающий радость от искусства
ищущий встречи с новыми песнями, лицами и улицами
в Эстонии меня ждут жена и детишки
(читателю нравится составлять биографию автора)
квартира с видом на море
(я больше люблю озера, но это не важно)
и постоянное погружение в самого себя

Эстония, Эстония...
девушка с гордой походкой
посматривающая то на Запад, то на Север
но способная топнуть ножкой
«получается ты свой и тут, и там»
замечает моя попутчица
я киваю в ответ
мне нравится быть везде иностранцем

метафизика начинается в пятницу
когда день превращается в вечер
по коридору идет проводник
являя миру седовласую грудь
и его напарница
открывающая пиво чайной ложкой

тыква превращается в карету
Каурисмяки ищет во Франции Финляндию
Аллен находит в Париже Нью-Йорк
вагон-ресторан уносит в полночь

ты едешь покорять Крым
вроде эстонский поэт
хотя пишешь по-русски
вроде русский поэт
хотя пишешь не в рифму
едешь зайцем в служебном купе

на телефон приходит смс:
будь на позитиве
жми ОК
и читай анекдоты

© Igor Kotjuh
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[metafüüsika algab reedel]

эстонский

metafüüsika algab reedel
kui lapsepõlvesõbratar
saadab sind Kiiev-Simferoopoli rongile
annab perroonil õrnalt põsele musi
sina sõidad kirjandusfestivalile
laual kilisevad
külmast higistavad pudelid
naine kupees sõidab tütar Marina juurde
küsib: kuidas teil seal Eestis läheb
venelastele liiga ei tehta?
ei ütlen mina
ja mõtlen oma kotti peidetud
iPadi peale
ei tehta liiga
venelased panid juba suvel
kõik Eesti hotellid jõuluks kinni

naine istub alumisel istmel ja esitab aina uusi küsimusi
iPad tema all tahab saada uusi luuletusi
kes ma olen?
trubaduur, kes tunneb kunstist rõõmu
otsib kohtumisi uute laulude, nägude ja tänavatega
Eestis ootavad mind naine ja lapsed
(lugejatele meeldivad vihjed autori eluloole)
merevaatega korter
(ma armastan rohkem järvi, aga see pole oluline)
ja lõputu sukeldumine iseendasse

Eesti, Eesti...
uhke kõnnakuga tütarlaps
vaatab kord Läände, kord Põhja
ent oskab ka häält tõsta
"tuleb välja, et oled oma nii siin kui seal?"
märgib naine kupees
noogutan vastuseks
mulle meeldib igal pool välismaalane olla

metafüüsika algab reedel
kui päev jõuab õhtusse
koridoris käib vagunisaatja
hallide karvadega kaetud rind paljastatud
ja tema kaunitarist kolleeg
kes avab teelusikaga õllepudelit

kõrvitsast saab tõld
Kaurismäki otsib Prantsusmaalt Soomet
Allen leiab Pariisist New Yorgi
restoranvagun kihutab keskööle vastu

sa sõidad vallutama Krimmi
justkui eesti luuletaja
ehkki kirjutad vene keeles
justkui vene luuletaja
ehkki ei kirjuta riimis
sôidad jänest vagunisaatjate kupees

telefonile tuleb ukraina reklaam:
ole mõnus
vajuta ok
ja loe anekdoote

Tõlkinud Igor Kotjuh ja Kätlin Kaldmaa