Leena Krohn
финский
INSULA DESERTA
Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv
Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas
Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju
Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood
Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele
Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära
Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev
Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee
Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle
Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast
Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa
Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust
Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled
Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta
Из: Ithaka
Tallinn: Eesti Raamat, 1988
Аудиопроизводство: Eesti Kirjanduse Teabekeskus
INSULA DESERTA
Sadekuurojen valelema tie
lammikot joista kajastuu taivas
pysähtynyt pilvi
Kuperaa peltoa kruunaavat vaahterat
hievahtamatta seisovat purppurassa
ja kullassa
Joka himertää illassa vielä nytkin
kun aurinko on uponnut meren
ja luotojen varjoon
Vieden mennessään varhaissyksyn päivän
tuulten ja sateiden
kohisevat puuskat
Jotka milloin sulkevat maiseman rajat
milloin taas avaavat tien
valon mahdille
Ja sinkoavat sateenkaariportteja
yli pestyjen metsien
surullisen loisteen
Joka nyt on sammunut ja vaiennut
kuten muuttolintuparvien ääni
mereltä merelle kimpoava
Ja mereltä merelle nyt yltää hiljaisuus
kumartuen hehkuvana pilvenä
yli liikkumattoman veden
Syttyen ensimmäisenä kalpeana tähtena
tämän muistottoman maan
aution saaren ylle
Joka pimeän langetessa hävittää rajansa
ja ulottuu jo etäälle
itsensä ulkopuolelle
Sillä ei ole ketään joka sytyttäisi merkkitulet
sen äärille
sen pitkälle tyhjälle rannalle
Ja niin harhaa tämä saari
pitkin omaa hiljaisuuttaan
Jonka äärettömyyttä viitoittavat yössä
siellä täällä vilkkuvat
sirkkojen lyhyet äänet
kuin ne toistamistaan toistaisivat
insula deserta insula deserta
insula deserta