Indrek Koff

эстонский

Adam Cullen

английский

Ümberjutustused. Gustav Suits

See on nii imelik.

See pole õige algus.
Või on just?

Tõsiasi.
Kõik on ime.
Ma-ilm ja mõnda mis seal sees.
Elu.

Laps kasvab, päev päeva järel, tund tunni järel.
Sulle järele, su juurest ära ja jälle tagasi su juurde.
Su oma ime.

Aeg seisab mõnikord, ta justkui kannab sind.
Ta sees on praod ja nende vahelt imbub.
Head, halba, vahel päris juhuslikku. Sa ei mõista.
Sa oled tänulik.
Su oma ime.

Päev on tavaline, tüütu isegi.
Ei ole mingit tahtmist, aga peab.
Üks on jätnud tegemata, teine jälle joob vist.
Sõimata saad veel, aga seegi päev jälle
ei võta ära kogu lootust.
Ja mingi kergus on.
Su oma ime.

Tõtt-öelda ei olegi see elu nii lühike ju.
Mõned korrad saad sinagi tunda,
et taevas on kõrge küll, ja kaugel,
aga käib sinuga kuidagi kokku.
Seda erilist selgust ja valgust, mis lööb
päriselt klaariks kõik.

Ja kui sa lähed kord, kui lähed tagasi,
kui sulle antud aeg on kokku arvatud
ja leitud otsas olevat,
kui tuli läheb kinni.
Siis miski jääb.

See on nii imelik.

© Indrek Koff
Аудиопроизводство: Estonian Literature Centre

Retellings. Gustav Suits

It is so strange.

That’s not a proper start.
Or is it?

Fact.
Everything’s a miracle.
Your world and a few things in it.
Life.

Your child grows, day by day, hour by hour.
Following you, away from you, and back to you again.
Your own miracle.

Time stands still sometimes, almost carrying you.
It’s fractured and the cracks are seeping.
Good, bad, sometimes total chance. You can’t grasp it.
You’re grateful.
Your own miracle.

It’s an ordinary day, even a tiresome one.
Motivation’s lacking, but you’ve got to do it.
One person’s slacked off, another’s probably drinking again.
You get reamed out to boot, but not even that day
sweeps away all hope.
And there’s a sense of relief.
Your own miracle.

Life’s not all that short, in truth.
A few times, even you can feel
the sky’s sure far-reaching,
but it fits with you, somehow.
That special light and lucidity that bathes all
in true clarity.

And when one day you go, when you return,
when the time you’re given is counted
and found to be up,
when the light goes off.
Then, something stays.

It is so strange.

* Gustav Suits (1883-1956) is one of Estonia’s greatest poets.

Translated by Adam Cullen