Veronika Kivisilla

эстонский

Antoine Chalvin

французский

LIIGA HEA JOODIK

Kui jalgratast poe ees ketti panin
lähenes lämisedes üks joodik
tahtsin taanduda
kuid ta ütles mulle
kuule
sa unustasid
oma suksut peale sõitu patsutada
jahmusin kuid kuuletusin
pats-pats-pats
tegi käsi sadulale

joodiku silmis välgatas heakskiit:
kuule
sa oled noor ja ilus
aga ära sa ainult
enne kevadist äikest
maha istu

kunagi oli mul kallim
Signe
kah noor ja ilus
aga tema vaat ei kuulanud
ja oligi varsti kole ja sant valmis

vaatasin joodikule otsa
hall habemetüükas nägu
suurem osa hambaid puudu
(kuigi jutt polnud üldsegi hambutu)
aga silmad
olid pikkade ripsmetega
ilusad sinised head

kunagi oli see joodik poisike
kellele käekotist kommi otsiti
öeldi
milline poiss
millised ripsmed
nagu nukuke
oma ema uhkus ja silmarõõm

aga kahjuks liiga hea
mõtlesin kui enne sõitu
oma ratast patsutasin
ja teele kannustasin
taas sadulasse hüppasin
ja minema kimasin
joodik aga istus
poe ette maha
kaugelt enne
esimest kevadist äikest

© Veronika Kivisilla
Аудиопроизводство: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

UN TROP BON IVROGNE

J’attachais mon vélo devant le magasin
quand un ivrogne s’est approché en jacassant
j’ai voulu reculer
mais il m’a dit
écoute
tu as oublié
de tapoter ton cheval après la course
j’ai eu peur mais je lui ai obéi
tap-tap-tap
a fait ma main sur la selle
dans ses yeux a brillé une lueur d’approbation:
écoute
tu es jeune et belle
mais prends bien garde
de ne pas t’asseoir par terre
avant un orage de printemps
autrefois j’avais une amie
elle aussi jeune et belle
mais elle ne m’a pas écouté
et elle est devenue laide et infirme
j’ai regardé l’ivrogne
son visage mangé par une barbe grise
il lui manquait la plupart de ses dents
(bien que son discours ne manquât pas de mordant)
mais ses yeux
avaient de longs cils
ils étaient beaux et bons et bleus
cet ivrogne avait été jadis un petit garçon
à qui on donnait volontiers des bonbons
et on disait
quel joli garçon
et quels cils
on dirait une poupée
il faisait la fierté et la joie de sa mère
malheureusement il était trop bon
me disais-je avant de repartir
en tapotant mon vélo
en le poussant sur le chemin
en sautant de nouveau en selle
et en me mettant à pédaler à toute vitesse
l’ivrogne quant à lui s’est assis par terre
devant le magasin
longtemps avant
le premier orage du printemps

Traduit de l’estonien par Antoine Chalvin