Eeva Park
Trahv
Trahv
Nüüd, kui sina mind enam ei ärata
ei oska ma leibagi röstida
ega endale kohvi teha.
Kõik on must ja söepuru maitsega,
kui sina mind ei ärata,
krudiseb hommikusöök hammaste all nagu märg kruus,
kui ma hakkan
läbi vihmalompide trammile jooksma,
jään ma sellest alailma nüüd maha
ja kui jõuangi peale
siis tuleb mul püsti seista,
sest kõik pingid on hõivatud kärmemate poolt,
kes istuvad kõrvaklapid peas,
pilk klaasi taga
sel ajal kui mina koban taskust asjatult augustamata piletit
tulebki kontroll
ning veab mind võidurõõmsalt endaga kaasa
kuigi nüüd, kui sina mind enam ei ärata,
olen juba jätnud igasuguse vastu rabelemise,
võtavad nad mind nagu halvas unes
trammitee kõrval neljakesi raudsesse haardesse
tundes minusuguseid ülearu hästi,
teavad nad juba ette,
et olen alati proovinud põgeneda trahve tasumata,
aga nüüd, kui sina mind enam ei ärata,
on aeg arved ära klaarida
ja mõned kohe mitmekordselt, kümne aastase viivisega.
Nii et ei ole vaja rebida...Ei ole.