Jürgen Rooste
Higgsi boson
Higgsi boson
Armastus on nagu Higgsi boson.
Paljud usuvad, et ta on olemas.
On mõned, kes väidavad, et on teda
näinud või mõõtnud.
Võib kahtlustada, et osad neist valetab.
Või näeb jumalteabmida.
Armastus on nagu Higgsi boson,
ta peaks andma me elu elementaarosakestele
massi. Massi või vähemasti mõtte.
Aga meil ei õnnestu ega õnnestu teda leida,
täpselt ja kindlalt, iseenda ja oma jumala ees
näpuga näidata: nii, näed, siin on nüüd see
Higgsi boson, siin ja sel hetkel asub
ainus, igavene ja tõeline armastus.
Sellega on natuke nagu jumalaga, sellega
on natuke nagu elu enesega – tuleb uskuda,
ja ta püsib koos, tal on siis mass ja mõte.
Kui ei usu, vajub kõik laiali ning kaob
tagasi algolekusse nagu laste laotud liivaloss.
Higgsi boson ja armastus on natuke sarnased,
jääb alati inimesi, kes neisse ei usu,
jääb alati võimalus, et neid ei leita, ei mõõdetagi,
mis ei tee neid vähem olevaks, kui meil seda olemist
väga vaja on.