Doris Kareva
Fraktalia
Fraktalia
Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest, kõrvalseisjaile
arusaamatuks jäävast abielust; ilu ja tõe põgusast armuühtest,
polaarsuste kokkukõlast kesk kahvatavaid, varisevaid maailmu.
Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte; ta randmete graatsias
peitus kuninglik aimamatus.
Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu läbipaistva naha all kord ilmudes, kord
kadudes moodustasid mõistatusliku mustri. See rütm,
see rahu oli temas ja tema — otsekui ookean — põhjatu, selge ja
soolane salapära.
Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil vaatas ta enese
heiastust helkivais silmaterades, inimeste imestuses ja rõõmus, raevus
ja heitumuses. Ta oli olemas, sellest oli küll; maailm kumendas temast
läbi ja kujundas kujutlusi.
Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites taipas ta äkki.
Ta oli luuletus.