Ping Fan Ren  ( 萍凡人)

Translator

Ma polnud seda planeerinud.
Orus kohtuvad teed,
keerdudes läbi lihtsa linna, lumiste tippude vahel.
Talv läheneb põhja suunast.

Tänane päikesevalgus näitab end hajusa uduna,
see muutub nii eredaks, et katab kõik,
kustutab mäed piirjoonteks, mis eristuvad
alles pisut pikema vaatamise järel ning
mis võiksid ka siis olla sama hästi hoopiski madalad pilved;
see sulatab Lago Maggiore ja vastaskaldad ja
taeva üheks taustaks, laiaks siidikangaks.
Ma lähen ujuma, kuigi noor itaallanna
lapsega naeratab ja naerab, ohoo.

Punane laev seisab sadamas, kajakad
redutavad paadisilla pidemeil ja silt ütleb võõras
keeles: “Loata kalastamine keelatud.” Pardid ja
vesipapid uitavad kalda kandis, mäed terendavad
justkui unarusse suikuv ulm.

Ma polnud seda planeerinud –
seda reisi, seda elu. Seda päeva, mil saan
taas olla koos sinuga, keda
kohtasin nii vara, ühel sarnasel pealelõunal
põhjamaisel vanalinna tänaval. Ma ei teinud seda,

sest kõik on mööduv – see päev, see valgus,
see aastaaeg – ning keegi ei jõua kunagi kokku lugeda
kõiki tunde, keegi ei suuda kokku liita
ja lahutada kõik valusid ja rõõme, et leida neist mingit
tahutud tõde. Ja keegi ei vajagi seda.

Õhtul süttivad mäejärsakuil kirikud
nagu valged jõuluküünlad; külad ja linnad
on lampide võrgustik.

Mitmed elud ootavad aeglast päeva.