Lauris Grins 
Translator

on Lyrikline: 4 poems translated

from: lituano to: estónio

Original

Translation

Regėjimas

lituano | Indrė Valantinaitė

Būna dienų, kai nuryti gurkšnį –
toks sunkus, bergžias darbas.

Dienų, kai svaigintis į tave linkstančio
žiedo kvapų derme nėra jėgų.

Visa tai tam, kad ištiktų akimirkos,
kai praskrendanti bitė perspėja:
viens, du, trys – atsimerk!

Ir pamatai įtemptą,
švytinčią būties stygą.

Tuos vos virpančius, perregimus siūlus,
besidriekiančius aukštyn nuo kiekvienos
krutančios gyvasties.

Paskui vėl būna ilgos
ilgos dienos...

(Juk esti dovanų, per didelių,
kad būtų dailiai įpakuotos.)

© Indrė Valantinaitė
from: Trumpametražiai
Vilnius: Alma littera, 2017
ISBN: 9786090129142
Audio production: Lithuanian Culture Institute, recorded at dropaudio studio, 2019

Nägemine

estónio

On päevi, kui lonksu neelamine
on raske, tühi töö.

Päevi, kui vaimustumiseks su poole
kaarduva lille lõhnast pole jõudu.

Kõik selle nimel, et sind tabaks hetk,
kui mööduv mesilane annab märku:
üks, kaks, kolm – ava silmad!

Ja näed kiirgamas
pingsat olemise keelt.

Vaevu värisevaid, läbipaistvaid niite,
aina sirgumas kõrgusesse igast
elusolevusest.

Pärast on taas pikki,
pikki päevi...

(On ju kingitusi, mis on liiga
suured, et neid ilusasti pakkida.)

Translated from Lithuanian by Lauris Grins

Užuomarša

lituano | Indrė Valantinaitė

Kadaise buvome dvi greta 
augusios smilgos.
Pro šalį ėjusi mergaitė
tave pasirinko žemuogėm suvert.

Ir kas galėtų įtarti
tokį stingdantį
vėjyje siūruojančios
žolelės ilgesį.

Pabudusi dar kartą
gavau miklias kojas,
kad pasivyčiau tave.

Rankas – kad galėčiau
stipriai apglėbti
galiausiai sutikusi.

Išmokau žmonių kalbą,
kad apsakyt gebėčiau,
kaip anuomet trūko tavęs.

Persirgau visomis įmanomomis
vaikiškomis ligomis,
kad visa, kas netyra iš manęs
prakaito upe ištekėtų.

Tarsi pasiduodama paryčiais
klusniai leidausi pervelkama
švariais naktiniais marškiniais.

Baltais, baltais.
Lyg visa užklojęs sniegas
ryte dar nespėjus nė vienai katei
ar kiemsargiui jo pripėduoti.

Tai užmaršties veidą
regėjau tąryt pro langą.

Nukritus karščiui,
visiškai pasveikusi
tenorėjau žaisti.

Tiesiau rankas į turimas lėles,
norėjau dar daugiau
ir vis naujų.

Iki pat šios dienos
nebeprisiminiau nė karto
sapno apie smilgas.

© Indrė Valantinaitė
from: Apsisiautusios saule
Vilnius: Lithuanian Writer's Union Publishers, 2020
ISBN: 9786094801334
Audio production: Lithuanian Culture Institute, recorded at dropaudio studio, 2019

Hajameelne

estónio

Kunagi olime kaks kõrvuti
kasvavat kasteheina.
Möödus tüdruk, otsustas sinu
otsa metsmaasikad lükkida.

Ja kes oleks oodanud
tuules õõtsuvalt
kõrrelt nõnda
kanget igatsust.

Ärgates
olin saanud väledad jalad,
et jõuaksin sulle järele.

Käed – et saaksin
tugevalt kallistada,
kui lõpuks kokku saame.

Õppisin ära inimkeele,
et suudaksin rääkida,
kuidas tookord igatsesin sind.

Põdesin läbi kõikvõimalikud
lastehaigused,
et kõik rüve minus
voolaks higijõena välja.

Enne koitu leppisin kuulekalt,
otsekui alistudes, ja lasin end ümber
riietada puhtasse öösärki.

Valge, valge.
Nagu kõikemattev lumi,
kuhu pole hommikul jõudnud ükski kass
ega kojamees jälgi jätta.


Sel hommikul nägin
aknast unustuse nägu.

Palaviku kadudes,
kui olin terveks saanud,
tahtsin ainult mängida.

Sirutasin käe nukkude järele,
tahtsin neid aina rohkem
ja üha uusi.

Enne tänast
polnud mulle kordagi meenunud
unenägu kasteheinadest.

Translated from Lithuanian by Lauris Grins

Slėptuvė

lituano | Indrė Valantinaitė

Šiemet persikrausčiau 

penktą kartą savo gyvenime.
Į vienuolynui priklausiusį pastatą,
prie kurio pritvirtinta lentelė
su pasaulio tautų teisuolių vardais.
Ne vienas žydas tarp šių sienų
buvo paslėptas ir išgelbėtas.

Draugai sakė:
- Oi, čia taip ramu, bet kiekgi
baimės turėjo sugerti šios sienos!

Jiems atsakiau:
- Bet kiekgi ši erdvė drąsos pritvinko
ir išsaugotos gyvybės dėkingumo!

Vakar gėriau arbatą
pas senutėlę kaimynę.
Jos miegamajame spinta.
Toje spintoje veidrodis.
Pajuodavęs kraštelis jojo
nuo drėgmės žmogaus šnopavimo.
Įkvepiant viltį ir iškvepiant baimę.
Vieno ir kito po lygiai.
Juk niekas negalėjo žinoti,
kaip baigsis tamsioji istorija.

Mano gyvybei grėsmės nėra.
Esu soti, sveika. Niekas nepersekioja.
Gatvėmis nemarširuoja uniformuoti vyrai.

Tik meilė srauniai virpčioja po oda.
Įkvepiu viltį ir iškvepiu baimę.
Abiejų manyje po lygiai.

© Indrė Valantinaitė
from: Apsisiautusios saule
Vilnius: Lithuanian Writer's Union Publishers, 2020
ISBN: 9786094801334
Audio production: Lithuanian Culture Institute, recorded at dropaudio studio, 2019

Peidik

estónio

See aasta kolisin

viiendat korda elus.
Kloostrile kuulunud hoonesse,
kus asub tahvel nimekirjaga
õiglastest maailma rahvaste seas.
Nii mõnigi juut peitis end
ja päästeti siin seinte varjus.

Sõbrad ütlesid:
„Siin on tõesti nii rahulik, aga kui palju
hirmu on imbunud siia seintesse.”

Vastasin neile:
„Aga kui palju julgust on siia talletatud,
kui palju päästetute tänulikkust!”

Eile jõin
naabriprouaga teed.
Ta magamistoas on kapp.
Selles kapis on peegel.
Selle ääred on mustad
inimese hingeõhu niiskusest.
Hingates sisse lootust, hingates välja hirmu.
Nii ühte kui teist võrdselt.
Keegi ei võinud ju teada,
kuidas lõpeb tume lugu.

Minu elu pole ohus.
Kõht on täis, olen terve. Keegi ei kiusa taga.
Mundris mehed ei marsi tänavatel.

Vaid armastuse vool väreleb naha all.
Hingan lootust sisse ja hirmu välja.
Mõlemat on minus võrdselt.

Translated from Lithuanian by Lauris Grins

Apeigos

lituano | Indrė Valantinaitė

Mirštanti bitė įskrido 

pro langą.

Ant nugaros ritinėjosi
lyg dūkdama.

Trūkčiojančios kojelės,
jų nareliai, nageliai,
plaukeliai virpčiojo.

Siuntė visus įmanomus
signalus mano širdžiai
su prašymu
sutrumpint kančias.

Stovėjau ir žiūrėjau.
Nesiryžau.

Jaučiau jos skausmą
vis stipriau.
Bet nesiryžau.

Galiausiai paėmiau
į rankas
sunkią knygą.

Nespėjau.
Ji liovėsi spurdėjusi.

Švelnia kalte
į mane dvelktelėjo
praskriejusi josios vėlė.

Paguldžiau kūno kevalėlį
į bijūno sostą.
Iki vėjas atvyks
atsisveikinti.

© Indrė Valantinaitė
from: Apsisiautusios saule
Vilnius: Lithuanian Writer's Union Publishers, 2020
ISBN: 9786094801334
Audio production: Lithuanian Culture Institute, recorded at dropaudio studio, 2019

Riitus

estónio

Surev mesilane lendas

aknast sisse.

Püherdas selili
justkui mürades.

Jalakesed tõmblesid,
ta liigesed, küünised,
karvakesed värelesid.

Saatis kõikvõimalikke
signaale mu südamesse
paludes
mult halastust.

Seisin ja vaatasin.
Ei raatsinud.

Tundsin ta valu
üha tugevamini.
Kuid ei raatsinud.

Lõpuks võtsin
kätte
raske raamatu.

Ei suutnud.
Ta visklemine lakkas.

Leebe süü
hoovas minusse
lendu tõusnud hingest.

Asetasin ta kesta
pojengitroonile.
Kuniks tuul tuleb
hüvasti jätma.

Translated from Lithuanian by Lauris Grins