Katja Meriluoto 
Translator

on Lyrikline: 4 poems translated

from: estónio to: finlandês

Original

Translation

DELFTIS

estónio | Mathura

Hõredate harjaste sahin lõuendil.
Kuula. Sel linnal on sinu nimi –
see kõlab üha enamatel huultel Rotterdami väravas
ja raeplatsi kitsaste põiktänavate nurgil. Püsiv vihmaudu
peseb tolmu kunagise sadamalinna igivanalt fassaadilt,
hallid majad helklevad peaaegu hõbedaselt
sellal kui vett valgub kanalitesse üha juurde.
Siin sa maalisid ja uskusid, siin sa armastasid,
vihkasid. Uskusid. Varem või hiljem leiab kõik
oma vastandpildi – vesi taevas, taevas maas –
ja minevik on ainult oleviku lukuaugu läbi
nähtud camera obscura. Hillitsetud
harjased. Värskeltsegatud värv. Teadmine, et
varem või hiljem saab igast suurest andest
kellegi sissetulek. Ikka sajab, just kui püüaks
aeglane vihm maha uhta kihti kihi järel,
näha nende sisse, jõuda tagasi algusse – sinna,
kus polnud veel esimest pintslitõmmet ega mõtetki
sellest. Inimeste sire toimekus. Vihm, mis uhub üha
rohkem vett hõbedastesse kanalitesse. Vihm.
Keegi peatub järgmisel sillal. Ikka sajab.
Nieuwe Kerk. Vihm ja valgus.

© Mathura
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Delftissä

finlandês

Harvojen harjasten suhina palttinalla.
Kuuntele. Tällä kaupungilla on sinun nimesi –
se kuuluu yhä useammilta huulilta Rotterdamin portilla
ja raatihuoneentorin kapeiden poikkikatujen kulmilla. Jatkuva sadesumu
pesee pölyn entisen satamakaupungin ikivanhalta fasadilta,
harmaat talot välkehtivät lähes hopeisina
samaan aikaan kuin uutta vettä valuu kanaviin.
Täällä sinä maalasit ja uskoit, täällä rakastit,
vihasit. Uskoit. Ennemmin tai myöhemmin kaikki löytää
vastakuvansa – vesi taivaassa, taivas maassa –
ja menneisyys on vain nykyhetken avaimenreiän läpi
nähty camera obscura. Hillityt
harjakset. Juuri sekoitettu väri. Tietoisuus siitä, että
ennemmin tai myöhemmin jokaisesta suuresta lahjasta tulee
jonkun tulonlähde. Yhä sataa, aivan kuin hidas sade
yrittäisi pestä kerroksen kerrokselta,
nähdä niiden sisälle, päästä takaisin alkuun – sinne,
missä ei ollut vielä ensimmäistä siveltimenvetoa eikä ajatustakaan
siitä. Ihmisten notkea toimeliaisuus. Sade, joka valuttaa yhä
enemmän vettä hopeisiin kanaviin. Sade.
Joku pysähtyy seuraavalla sillalla. Yhä sataa.
Nieuwe Kerk. Sade ja valo.

Suomentanut Katja Meriluoto, julkaistu kirjassa “8+8 II: suomalaista ja virolaista runoutta”, Ny Norden 2015)

KIVIDENA

estónio | Mathura

Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.

© Mathura
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Kivinä

finlandês

Kaikki, mikä on ollut,
on kerran ollut
eikä enää palaa
tai jos palaakin, ei samalla tavoin.
Tuhannen vuoden saostumisen jälkeen
huuhtoo meri meidät
vaaleansiniselle rannalle,
emme tunne painoamme
emmekä pyöreyttämme,
olemme turtia kuin
veistoksen kaikkia ohjaileva käsi.
Me tarvitsemme kirjan,
joka kertoisi meille,
että olemme salaisuus.
Mutta sivut liimautuvat yhteen
kuin puun vuosirenkaat.
Tahdomme sääntökokoelman,
joka kertoisi ammoin unohdetusta kauneudesta,
kuoleman kauheista kasvoista,
ajan kiitävästä kärrynpyörästä.
Mutta kauneus jää aina
kirjoittamatta kirjaksi
kuten elämäkin.
Päivät, päivät,
valkoiset kukat, sumu merellä.
Sivut murenevat
täynnä jotakin,
ei-mitään.

Suomentanut Katja Meriluoto, julkaistu kirjassa Mathura “Kimalaispäivä” (Basam Books 2015)

Ignatjevo metsa ainetel

estónio | Mathura

I

Ühe päeva tahaksin elada koos Sinuga
selles majas, kus pole midagi
peale tumedate seinte ja surnud liblikate,
ja tammed ja õunapuud kasvavad ümber
maja, rästikud teevad samblasse pesi,
ja keegi koputab su meelekohtadele,
öeldes: “Iga argine ime olgu lihtne.”
Pole tumm see maja, ei,
ta üksnes ei kõneta igaüht,
sest see, mida ta ütleb, ei ütle
mõnele midagi. Tuul veab end
lohinal üle hallide niitude, uni
puudutab su silmi, langed
ikka ja jälle maapinnale,
tundmata ohtu.
Tunned, kuidas uni on virgunud
tegelikkuseks ja vahib maja
akendest sisse. Vaatad talle sõnatult vastu ja
võtad kogu ilmapimeduse omaks.
Tead, et see maja päästab su siiski.


II

Kas mäletad talve? Alles kesksuvel naasen metsa, selle maja
juurde, kus suur ja hele eimidagi täidab aia oma heasoovliku
külluse ja metsikusega – hein tõuseb rinnuni, aga lupiinid ta
keskel on õides ja ebajasmiin joovastav. Ja ometi, detsembrilume
jälgi nad päriselt kustutada ei suuda. Vana õunapuu on
murdunud pooleks ja on ikkagi elus, ta mõlemad harud on
lehtes ja kannavad väikesi ubinaidki. “Kas pole see mulle
tuttav!” ütlen ma siis. Vahel inimesedki murduvad oma
talvedes pooleks, vaevu hoiavad oma harusid ühes ja siiski
kesksuve tulles kannavad vilja kõigi meeleheaks, kes neid vilju
maitsevad ja neist õndsalt söönuks saavad, justkui oleks kõik
ikka samamoodi kui enne.

© Mathura
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Ignatjevon metsän mukaan

finlandês

I

Tahtoisin asua kanssasi yhden päivän
tässä talossa, jossa ei ole muuta
kuin tummat seinät ja kuolleita perhosia,
ja tammet ja omenapuut kasvavat talon
ympärillä, kyyt tekevät pesiä sammaleeseen,
ja joku koputtaa ohimoillesi
sanoen: ”Olkoon jokainen arkinen ihme yksinkertainen.”
Mykkä tämä talo ei ole, ei,
se ei vain puhuttele jokaista,
sillä se, mitä se sanoo, ei merkitse
toisille mitään. Tuuli laahautuu
harmaiden niittyjen yli, uni
koskettaa silmiäsi, putoat
yhä uudestaan maan pinnalle
vaaraa tuntematta.
Tunnet, miten uni on havahtunut
todellisuudeksi ja tuijottaa talon
ikkunoista sisään. Katsot takaisin sanattomana ja
otat omaksesi kaikkeudenpimeän.
Tiedät, että talo vapauttaa sinut kuitenkin.


II

Muistatko talven? Vasta keskikesällä palaan metsään, sen talon luokse,
jossa suuri ja vaalea ei-mikään täyttää puutarhan hyväntahtoisella runsaudella
ja kesyttömyydellä – heinä kohoaa rintaan saakka, mutta lupiinit sen keskellä
ovat kukassa ja jasmike huumaava. Ja kuitenkaan joulukuun lumen jälkiä
ne eivät pysty kokonaan peittämään. Vanha omenapuu on haljennut kahtia
ja elää silti, sen molemmat haarat ovat lehdessä ja puskevat pieniä omenoitakin.
”Eikö tämä olekin tuttua minulle!” sanon silloin. Toisinaan ihmisetkin
halkeavat talvella kahtia, pitävät vaivoin oksanhaaransa kasassa,
ja kuitenkin keskikesän tullen kantavat hedelmää kaikkien niiden iloksi,
jotka niitä maistavat ja niistä onnellisina kylläiseksi tulevat,
aivan kuin kaikki olisi niin kuin ennen.

Suomentanut Katja Meriluoto, julkaistu kirjassa Mathura “Kimalaispäivä” (Basam Books 2015)

NOSTALGIA

estónio | Mathura

emamaa
mu katkine küna
ma otsin küll valgust
kuid leian vaid sind
kivised väljad
ja punane muda
pärnapuusalu
kui piima täis rind
lõhnab ja õitseb
hoiab mind süles
see hetk
on see hetk
mu mesilaslaps
sa lõhnad ja kosud
saad allikaks kord sa
mööda söestuvaid teid
kohtad pimedust
oma kaugemas kohas
mu kallis
sa pole seal
minu verine märter
sa oled muud
kui valge küünlaleek
küll

aga igatsus
sinus
öeldakse sulle
polnud kunagi
päris
ja seda mis mõtled
teame me kõik
kuid seda ei tunne
meist kunagi keegi
tõesti
me oleme
ajastu märgid
me oleme kõik
aeg
on kõik
ja meil pole
aega
nii
me usume

uskmatust
rohkem
kui ennast

© Mathura
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Nostalgia

finlandês

äidinmaa
rikkinäinen veneeni
etsin kyllä valoa
mutta löydän vain sinut
kivisiä aukioita
ja punaista mutaa
lehmusmetsikön
kuin maidontäyttämän rinnan
tuoksuu ja kukkii
pitää minua sylissä
tämä hetki
on se hetki
mehiläislapseni
sinä tuoksut ja voimistut
muutut lähteeksi
pitkin hiiltyviä teitä
tapaat pimeyden
perimmäisessä kolkassasi
rakkaani
et ole siellä
verinen marttyyrini
olet muuta
kuin valkea kynttilänliekki

mutta ikävä sinussa
sinulle sanotaan
ei ollut koskaan todellista
ja mitä ajattelet
sen tiedämme kaikki
mutta sitä ei kukaan
meistä tunne koskaan
todella
olemme aikakauden merkkejä
me olemme kaikki
aika
on kaikki
eikä meillä ole
aikaa
niin me uskomme
uskomatonta
enemmän
kuin itseämme

Suomentanut Katja Meriluoto, julkaistu kirjassa “8+8 II: suomalaista ja virolaista runoutta”, Ny Norden 2015)