***[See maja, kuhu ma sündisin]

„See maja, kuhu ma sündisin,
on vete põhja laskunud batüskaaf,
suitsuköis järel.

Otse põlise linna sekka.
Atlantis? Dioskuuria? Uppunud lossid ja kirikud:
kellade laul oma lähedaste kajade kütkeis –
ammu, ammu juba olnud selle algus.

Majadele korallküürud kasvanud.

Kalad kõnniteil kulgevad, maigutavad mokki.
Hippokampused käratult kappavad ringi, toimekad.
Siin-seal varjatud soppides mõned üksikud
vigased karbid üritavad luua pärleid.

Paljut siin külluses, päikseid iseäranis:
musttuhande okasnahkse meripäikse
valgel ujub veealune elu.

Suits, mu naba- ja poomisnöör,
vahel looklev ja järeleandlik, sealsamas
kutsuvalt pingul.“

© Paul-Eerik Rummo
Extraído de: Lumevalgus... lumepimedus
Tallinn: Perioodika, 1966
Produção de áudio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Dit huis waarin ik ben geboren]

Dit huis waarin ik ben geboren,

is een naar de zeebodem gezonken duikboot,

aan een touw van rook.


Midden in een oeroude stad.

Atlantis? De Dioscuren? Verdronken kastelen en kerken:

het lied van klokken geketend aan hun nabije echo –

lang, lang geleden al is dat begonnen.


De huizen hebben koraalbochels gekregen.


De vissen gaan uit wandelen en tuiten hun bekken.

Zeepaardjes galopperen geruisloos rond, druk.

In verborgen nissen proberen hier en daar

wat losse mosselen, kreupel, parels voort te brengen.


Veel is hier in overvloed, vooral zonnen:

in het licht van talloze stekelhuidige zeezonnen

zwemt het onderwaterleven rond.


De rook, mijn navelstreng en galgenkoord,

nu en dan kronkelend en meegevend, is tegelijk

uitnodigend strak.

Aus: Woorden in de wind van de Oostzee: Estische poëzie uit de twintigste eeuw. Samengesteld door Cornelius Hasselblatt & Marianne Vogel. 2005