So de cornamusa a la dansa final

En molta terra reposes els peus,
damunt la humida mort esdevens arbre.
Sense ja nom, ni cap fill, ni consol,
t’estimes, solitari, en cada mancament.

Et senyoregen ara vols d’ocells o paraules,
o ploren sols per tu amplíssims cels llunyans
la desolada pluja d’aquest últim hivern?
prop d’un riu pressentit, la teva gran foscor
preguntarà per ombres endins dels ulls cansats.

Sabem profundament com va cessant el ball
i se’ns torna judici i a poc a poc oblit.
Quietes branques! No duren al bosc silenciós
mans enlairades d’homes, vella remor de veus.

I tu mai no voldries deslliurar del perill
de la roda i el somni el teu àgil dolor.
Però de cop els braços són ordenats cimals
i les arrels se’t perden per la fangosa nit.

© Sebastià Bonet Espriu
El caminant i el mur, 1954
Produção de áudio: Biblioteca Nacional de Catalunya

Torupillilugu viimseks tantsuks

Paksus mullas puhkad sa jalgu,
niiske surma peal muutud sa puuks.
Nimetult juba, lasteta, lohutuseta,
üksi armastad end kõigi oma pattudega.

Kas valitsevad sind nüüd linnu hääled või sõnad
või itkevad su pärast ainult kauged ja päratud taevad
viimse suve hüljatud vihma?
Aimatud jõe ääres küsib su ääretu pimedus
varjude järele väsinud silmis.

Sügaval eneses teame, et lõpeb pidu
ja mõistus ja aegamööda unustus tagasi tuleb me juurde.
Vaiksed oksad! Ei püsi vaikivas metsas
inimeste ülestõstetud käed, häälte iidne sosin.

Ja ei kunagi taha sa vabastada
ulma ja ratta ohust oma ärevat valu.
Ent korraga oksteks põimuvad käed
ja porises öös kaovad su juured.

Translated by Jüri Talvet. Labürindi Lopp - Salvador Espriu: Perioodika, 1977.