Tuleb öö

Udu peeglis hoiab meid teineteise
eest. Tolm säilitab mälestused –
nad jäävadki puutumatuks nagu topised
loodusmuuseumis, siltidel nimed
väljasurnud keeles. Sinu pärisosa
on see, mille eest pageda ei saa –
sõda, mida peetakse veel vanamoodi,
kaevikutes. Õpitud naeratus varjab
seda siiski hästi. Tuleb öö, libistad käe
sääsevõrgu vahelt välja, otse tuule
lõugade vahele. Tema hingeõhk on
niiske ja tubakane, ta ütleb naerdes:
ma andestan sulle sinu nooruse.

© Carolina Pihelgas
Extraído de: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Produção de áudio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Nicht comes

Haar i da gless keeps wis
apairt. Stoor keeps mindins –
dey bide untouchable laek stuffed
animals in nettril history museums,
nems labelled in deid tongues. Dy lot
is whit du canna flee – war, still gjaain
owld style, in trenches. A weel trained
smile hoids hit fine, fur aa dat.
Nicht comes, du slips dy haund
trow da mosquito nets, straett intae
da wind’s jaas. His dank braeth
reekin o baccy he says, smilin:
I forgie de fur dy youth.

Übersetzung: Christie Williamson