Piiritu

Rohulibled käeseljal, piiritu ja kuidagi sügav
taevas, nagu lapsepõlves. Nukker lipp maja
ees, ta tahaks, et tuul paneks ta naeratama,
keriks lahti kurrud ja voldid, siluks kortsud.
Tagasiteel: metsa kontuurid ei peida armastust
kirkuse vastu, aeg tuleb tagasi mälestuste
künnisele nagu päikese võlvid, mis kasteniiskuses
särama löövad. Midagi ei ole kaotatud. Kõrgel
posti otsas toonekurepesa, teepervel lainetab
tuul kassitapulinnades. Õhtu saabub mööda
sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski.

© Carolina Pihelgas
Extraído de: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Produção de áudio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Limitless

Blades of grass on the back of my hand, a limitless and somehow deep
sky, like in childhood. A forlorn flag hangs
outside the house – it’d like the wind to make it smile,
to unfurl its wrinkles and folds, smooth out the creases.
On the way back: the forest’s contours don’t conceal a love
for clarity, time returns to the threshold of
memories like the vaults of sunshine that glint
in the morning dew. Nothing is lost. A
stork’s nest high atop a post, the wind rippling
in bindweed cities along the shoulder. Evening arrives along
velvety shores as along soft cheeks.

Translated by Adam Cullen