Tõnu Õnnepalu
Õuel on täna vihm
Õuel on täna vihm
Õuel on täna vihm ja linnud.
Linnud lendavad vihmas ja häälitsevad
teistmoodi kui vihm
ja teismoodi kui kevadel.
Täna on oktoober. Nad tulevad parvedena –
pähklatraadid ja rästad – kuuskedest,
nagu eraldudes neist, nagu ilmudes,
laskuvad õunapuudele
– mustad, märjad –
nad söövad õunu, nad on minekul.
Rohi alles haljendab ja mõni päev on veel
hõbedane ja kõrge.
Varsti on kõik päevad hallid
ja vakka otsekui surnud,
isegi männid,
kelle pimedas liikuvaid latvu armastab mu hing
endasarnaseks mõelda.
Mu lootusest tehtud hing,
jäta see mõte. Nemad on muutumatud.
Nemad on nagu meri, mis ühtesoodu tõstab häält.
Nemad pole kui sina, rohi,
mis täna kasvab ja ehib
ja homme visatakse ahju.
Sina vaatad vihma, sa vaatad õunapuid
ja lindusid, kes on minekul,
sa vaatad neid, mu hing,
ega näe neid,
sest sinu osaks on loota.
