Darwin.
Olevat lugenud lõõgastuseks romaane.
Aga tal oli üks nõudmine:
need ei tohtinud olla õnnetu lõpuga.
Kui sattus sellisele,
heitis raamatu raevunult tulle.

On see tõsi või mitte,
aga ma usun seda meeleldi.

Kui on mõistusega mõõdetud nii palju aega ja ruumi,
kui on nähtud nii mitmeid väljasurnud liike,
tugevate triumfi nõrgemate üle,
nii palju katseid kestma jääda,
varem või hiljem asjatuid,
siis vähemalt
ilukirjanduselt
on õigus oodata happy end’i.

Niisiis ilmtingimata: päikesekiir pilve tagant,
armastajad jälle koos, suguvõsad leppinud,
kahtlused hajutatud, truudus pärjatud,
varandused tagasi saadud, aarded üles kaevatud,
naabrid kahetsemas oma kangekaelsust,
hea nimi taastatud, ahnust häbenetakse,
vanatüdrukud saanud mehele väärikatele pastoritele,
intrigaanid saadetud teisele poolkerale,
dokumentide võltsijad heidetud trepist alla,
neitsite võrgutajad ruttamas altari ette,
orvud hoole all, lesed leidnud hingerahu,
ülbus maha surutud, haavad armistunud,
kadunud pojad kutsutud lauda,
kibedusekarikas valatud merre,
taskurätid niisked leppimisepisaratest,
üleüldine laul ja musitseerimine,
ning kutsuke Fido,
kes esimeses peatükis eksis ära,
las jookseb jälle koju
ja haugub rõõmsalt.