Väinö Kirstinä 

Translator

„Tahaksin teada, kallim, mida kavatsevad
kartuli-idud me keldris. Arvan, et varsti
need kaamed piigid tõusevad läbi korruste
lagesid lammutades, põrandaid purustades,
mööbel pilpaiks, lõikavad läbi
turuvõrgud (juurviljad vabaks!), vaibakoed, juhtmed,
pööningul lükivad endile me mälestuste tolmunud helmeid;
– ja siis eterniitkatusel raksatab lainemurd:
kartuli-idud hakkavad antennideks, lippudeks,
kartuli-idud, seni põrandaalusteks surutud.“

1
Või – ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
           lumesadu
                       järvesse
                                  ja räitsakate
                                              sulamine
                                                         järvesse
                                                                    ja üheskoos
                                                                                    jäätumine? …
Külm. Üks praksatus
            hallide haavatrellide taga
                        metsas. Miski läks katki
pakasetaeva all.

2
Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! – Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei, seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel –
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie – väike külmetav järv.
Tema on ju meie – lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme järv. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme järv. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb
järveks.

Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
siin vaikiva, leinaliselt valge
pakasetaeva all.