Raija Hämälainen 
Translator

on Lyrikline: 16 poems translated

from: estonien to: finnois

Original

Translation

***[Ma räägin unelmate magamistoast]

estonien | Veronika Kivisilla

Ma räägin unelmate magamistoast

avaras voodis ergonoomilisel madratsil
hommikupäikse helluses
ärkab ja ringutab magusalt
täielikult väljapuhanud paar
ei mingeid aukus silmaaluseid

serveeritakse kohvi ja sarvesaiakesi
mis ei pudise
sest selles voodis pole pudi

siin ei hüppa iialgi lapsed
madratsivedrusid välja
ja ei tule kõne alla et voodisse satuks
poriste käppadega peni

ja voodipesu vahetub kui iseenesest
ja tekk ei valgu vastikult
tekikoti ühte otsa
ja laitmatul päevatekil lebab avatud raamat
mida keegi kunagi ei loe

siin ei tüüta ükski kärbes
ega varitse tolmurull
ses voodis magav paar elab regulaarset
ja mõlemat partnerit täielikult rahuldavat
suguelu
hiljuti käidi koos ka
tantristliku seksi kursustel

seepärast on asjatu lisada
et ses voodis ei unistata kõrvalsuhetest
liiati ei heida siia iial päriselt
ükski salaarmsam

siin ei norska keegi viinauimas
ja keegi ei igatse taga kunagist hellust
hõõgudes vaikselt ja valusalt
sünkjas lõputus sügisöös

kõik toimib ärevushäireteta

just selline magamistuba
seesuguse voodiga
on näidiseks üles seatud
ühte kaubakeskusesse

et sa võiksid seda endale lubada
sest oled seda väärt

ma ütlen kaubakeskus
ja mõtlen
siit hangitakse endale elusid ja unesid
uskudes et on saadud soodsalt
suisa kaks või rohkem ühe hinnaga
poole hinnaga

oo kaubakeskus
kui paljude palverändurite päralejõudmine
pilvepiir ja paradiis
(voodiparadiis
vaibaparadiis
kardinaparadiis
terviseparadiis
kommiparadiis
kummiparadiis)
sest siin on kõik
nii ebamaiselt ilus ja hea

ja inimesed kaubakeskuses
mööduvad unelmate magamistoast
ja mõtlevad oma magamistubadele

minagi
seal vähkres öösel minu kõrval
kõrges palavikus poeg
kuldset hommikut ei märganudki kohe
aknad olid udused
kõik olemine ka
ja silme ees tantsisid täpid
aga need võisid ka olla briljantrohelisepritsmed
tosin aastat vanal tapeedil
tost talvest kui mu lapsed tuulerõugetes olid

me möödume kaubakeskuses unelmate magamistoast
kuuled – unelmad kärisevad kui peetud voodipesu

vaid üks magab magusalt muretult
korraks ei mõtle ei unele
heidik kõval pinginukal
kuni turvamees ta paradiisist välja kupatab

ja uni on pooleli ja kõik unenäod ja unelmad ka

ja saabunud on esimesed külmad

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Kerron unelmien makuuhuoneesta]

finnois

tilavassa sängyssä ergonomisella patjalla
aamuauringon hellässä syleilyssä
herää ja venyttelee makoisasti
täysin levännyt pariskunta
ilman mitään pusseja silmien alla

tarjoillaan kahvia ja pullasarvia
jotka eivät murene
sillä tässä sängyssä ei ole murusia

tähän eivät koskaan hyppää lapset
niin että patjan jouset pongahtavat
eikä tule kuuloonkaan että vuoteeseen
loikkaisi kuratassuinen koira

lakanat vaihtuvat kuin itsestään
eikä täkki siirtyile vastenmielisesti
pussilakanan toiseen päähän

moitteettomalla päiväpeitteellä lepää avattu kirja
jota kukaan ei koskaan lue

täällä ei kiusaa yksikään kärpänen
eikä vaani pölykiehkura

tässä vuoteessa nukkuva pari viettää säännöllistä
ja kumpaakin täysin tyydyttävää
sukupuolielämää
hiljattain käytiin myös
tantraseksin kursseilla

siksi on tarpeetonta lisätä
ettei tässä vuoteessa uneksita syrjähypyistä
saati että siihen heittäytyisi
yksikään salarakas

tässä ei kukaan kuorsaa viinapäissään
eikä kukaan kaipaa entistä hellyyttä
hehkuen hiljaa tuskissaan
loputtoman synkässä syksyn yössä

kaikki toimii ilman ahdistusta

juuri tällainen vuode
tällaisessa makuuhuoneessa
on asetettu näytteille
erääseen ostoskeskukseen

jotta voisit suoda sen itsellesi
koska olet sen arvoinen

minä sanon ostoskeskus
ja ajattelen
että täältä hankitaan elämää ja unia
uskoen että ne on saatu edullisesti
jopa kaksi tai useampi yhden hinnalla
puoleen hintaan
oi ostoskeskus
sinä monien pyhiinvaeltajien määränpää
pilven reuna ja paratiisi
(sänkyparatiisi
mattoparatiisi
verhoparatiisi
terveysparatiisi
karkkiparatiisi
kumiparatiisi)
sillä täällä on kaikki
niin taivaallisen kaunista ja hyvää

ja ihmiset ostoskeskuksessa
ohittavat unelmiensa makuuhuoneen
ja ajattelevat omia makuuhuoneitaan

kuten minäkin
siellä piehtaroi yöllä vieressäni
poika kovassa kuumeessa
kultaista aamua ei huomattu heti
ikkunat olivat sumuiset
niin kuin koko olemus
ja silmissä tanssivat pisteet
mutta ne saattoivat olla myös briljantinvihreitä
roiskeita
kaksitoista vuotta vanhalla tapetilla
siitä talvesta kun lapsilla oli vesirokko

me ohitamme ostoskeskuksessa unelmien makuuhuoneen
kuuletko – unelmat repeilevät kuin käytetyt vuodevaatteet
vain yksi nukkuu makeasti ja surutta
on hetken aikaa miettimättä ja uneksimatta
heittiö kovalla penkillä
kunnes turvamies häätää hänet paratiisista

ja uni on kesken ja unelmat myös

ja ensimmäiset kylmät ilmat ovat saapuneet

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Vana mees]

estonien | Veronika Kivisilla

Vana mees –
ühe jalaga
oma ainsa eluga
müüriorvas küürakil
maas kerjakarp
mis ammugi ei mäleta
margariini maitset

kui pikk on olnud
kuiv kannatus
mis muutnud on
su põsed pärgamendiks
kus täna voolab vaikse nirena
esimene vihm sel kevadel
mida sa vist enam
nähagi ei lootnud?

karpi poetatud münt
kumba pidi kukud –
ühel pool lootus
teisel meeleheide
nii silmiski
kui tasa minult küsid:
kas tohin sulle öelda tere?

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Vanha mies]

finnois

Vanha mies
yksijalkainen
ainoan elämänsä varassa
kyyryssä muurin kolossa
maassa kerjuurasia
joka ei millään enää muista
margariinin makua


miten kauan on kestänyt
kuiva kärsimys
joka muutti
poskesi pergamentiksi
jolla tänään vuotaa hiljaisena norona
tämän kevään ensimmäinen sade
mitä et varmaankaan
uskonut enää näkeväsi?

rasiaan sujautettu lantti
kummin päin putoat –
toisella puolella toivo
toisella epätoivo
kuten silmissäkin
kun kysyt minulta hiljaa:
saisinko tervehtiä sinua?

Suomentanut Raija Hämälainen

Kutse

estonien | Eeva Park

Kui sa kohe ei tule mu aeda õitseb ära mandlipuu ja kreek
toomingalõhn haihtub
kui sa ei tule
pudenevad ploomiõied ja vanade õunapuude kevadvalgus
lendab jahedas hommikutuules võilillede vaipa
kui sa kohe ei tule
avanevad pojengide hiigelõied
lõhnab jasmiin ja rohi ja esimesed maasikad
kui sa ei tule
korjan põõsastelt sõstardesaagi käärivaks veiniks
mulksuma vereringe pulssi
ja võtan üles kartulid hiirepesasid täis põllult
kui sa kohe ei tule
arvad sa et ma olen vaid vaene valetaja
tühjas raagus aias
keset pori ja hallaöid
kui sa ei tule
saab otsa selgeks klaarunud suvevein
mis annab lume maitsele pojengide suletud südamiku tolmu

kui sa alles siis tuled

© Eeva Park
from: Vaba langemine
Tallinn: Tänapäev, 2002
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Kutsu, sinulle

finnois

Ellet heti tule puutarhaani
mantelipuun ja kriikunan kukat kuihtuvat
tuomen tuoksu haihtuu
ellet sinä tule
putoilevat luumunkukat
ja vanhojen omenapuiden
keväinen valkeus
lentää viileässä aamutuulessa voikukkamatolle
ellet heti tule
avautuvat pionien jättiläiskukinnot
tuoksuu jasmiini ja ruoho
ja ensimmäiset mansikat
ellet sinä tule
kerään pensaista herukkasadon käymään
viiniksi
pulputtamaan verenkierron tahtiin
ja nostan perunat hiirenpesien
peittämästä pellosta
ellet heti tule
pidät minua vain surkeana valehtelijana
tyhjässä kuihtuneessa puutarhassa
kuran ja hallaöiden keskellä
ellet sinä tule
loppuu kirkastunut kesäviini
joka lisää lumen makuun pionien sulkeutuneiden
sydänten siitepölyä

jos tulet vasta silloin

Suomentanut Raija Hämälainen

Surm tuli metsast

estonien | Eeva Park

Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
seisis ja vahtis ta
meie maja
kole ja räbalais valitseja
Surm tuli metsast
kummikud jalas
viipas käega
ja kõik jäi vakka
süda kuuletus
tagumast lakkas
kuid ta ei näinud mind
oli vist pime
hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
peaaegu vastasin
peaaegu teadsin
mina jah mina see olema peaksin
aga siis autotulede vihus
seisin pimedus mõlemas pihus
sina tõid leiba ja lapsed koolist
kutsusid tuppa mind
tühjast hoovist
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas

© Eeva Park
from: Vaba langemine
Tallinn: Tänapäev, 2002
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

kuolema tuli metsästä

finnois

kuolema tuli metsästä
kumisaappaat jalassa
koirien hullunkova haukku
ajoi minut pihalle


seisoi ja tuijotti
meidän taloa
kolkko ja resuinen hallitsija


viittasi kädellään
ja kaikki vaikeni
sydän totteli
lakkasi lyömästä
mutta se ei nähnyt minua
oli kai pimeä
huusi ja huusi vierasta nimeä


melkeinpä vastasin
melkeinpä tiesin
minä niin minä se varmaan olinkin
mutta sitten autonvalojen säteissä
pimeys viipyi vielä käsissä
sinä toit leipää ja lapset koulusta
kutsuit sisään
tyhjän pihan loukusta

Suomentanut Raija Hämälainen

Issanda aastal, anno domini

estonien | Eeva Park

Kogu aeg mõtlen raha peale
Et teda ei ole
Mõõdan mobiilkõnede pikkust
Mitte sisu
Proovin hästi lühidalt ära öelda
ja hakkan ko ko kokutama
Esimest korda elus
Ei saa sõna suust välja
Mõtlen raha peale
Keerutan käes
Viimast hõbedat hoian keele all
et seda oleks kord laugudele panna
kartes et muidu
maetakse silmad pärani
Mõtlen
          kui kalliks seegi veel
                                           läheb
Mõtlen nullist
                       ümmargusest
elu võlasummade taga
Kogu aeg mõtlen

© Eeva Park
from: Homsed uudised
Tallinn: Verb, 2005
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Herran vuonna 2002

finnois

Ajattelen koko ajan rahaa
Että sitä ei ole
Mittaan matkapuhelujen pituutta
En niiden sisältöä
Pyrin puhumaan hyvin lyhyesti
Ja alan änk änk änkyttää
Ensi kertaa elämässä
En saa sanaa suustani
Ajattelen rahaa
Vierittelen kädelläni
Viimeistä hopeista pidän kielen alla
Että sen voisi kerran painaa luomilleni
peläten että muuten
haudataan silmät auki
Ajattelen
            miten kalliiksi sekin vielä
                                                 tulee
Ajattelen nollaa
                         pyöreämuotoista
elämän velkojen perässä
Koko ajan ajattelen

Suomentanut Raija Hämälainen

formica rufa

estonien | Eeva Park

Sipelgas,
kelle kurnasin välja kasemahlapurgist
ei surnud
ega surnud,
kuigi tapsin teda juba viiendat korda,
vajutasin parema käe pöidla ja nimetissõrme vahel
puruks,
uputasin kraanivette,
vajutasin lusikaga,
aga ta ronis välja valamust,
tumepruun ja tundlad sirgu,
liikus kuuel jalal kiirelt
ikka selles ühes suunas
vilksatas mõte,
et annaks armu,
viskaks ta õue,
laseks elada,
kui tunneksin ta kõnnaku ära kõikide
teiste sipelgate hulgast,
oleksin sipelgate Jumal.
Aga ei tunne ju.

© Eeva Park
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

formica rufa

finnois

Muurahainen
jonka koukin ylös koivunmahlapurkista
ei kuollut
eikä kuollut,
vaikka surmasin sitä jo viidettä kertaa,
rusensin oikean käden peukalon ja etusormen
välissä rikki,
hukutin tiskiveteen,
hiersin lusikalla,
mutta se ryömi esiin tiskialtaasta,
tummanruskeana ja tuntosarvet ojossa
käveli kiireesti kuudella jalalla
yhä siihen yhteen suuntaan
välähti mielessä,
että armahtaisiko,
heittäisi pihalle,
antaisi elää,
jos tunnistaisin sen askeleet kaikkien
muiden muurahaisten joukosta
olisin muurahaisten Jumala.
Mutta kun en tunnista.

Suomentanut Raija Hämälainen

Pikal pingil

estonien | Eeva Park

Vanad ilusad naised ütlesid tule ära tule meie seltsi
Tule istu siia pikale pingile
Me teeme sulle koha eneste keskele
sest kui meie läheme
siit üle pimeda
pead sina jääma
panema käed põlvedele
ja ütlema
olen ilus vana naine
pikal pingil
selle ilma serva pääl

© Eeva Park
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Pitkällä penkillä

finnois

Kauniit vanhat naiset sanoivat tule pois
tule meidän joukkoomme
Tule istumaan tähän pitkälle penkille
Me teemme sinulle tilaa keskellemme
sillä kun me lähdemme
täältä pimeään
pitää sinun jäädä
panna kädet polville
ja sanoa
olen kaunis vanha nainen
pitkällä penkillä
tämän maailman laidalla

Suomentanut Raija Hämälainen

Demokraatia

estonien | Hasso Krull

Demokraatia. See on omamoodi kastisüsteem,
kõik inimesed jagunevad orjadeks, kerjusteks,
röövliteks ja ihukaitsjateks. Peale selle on olemas
kastivälised kogukonnad.

Kõige kõrgem, austatum ja rikkam kast on
muidugi röövlid. Suuremate röövlite suurust
ei julgeta isegi kadestada, see liigub ja loob ja lehvitab
ja põlvist põlvini kajab, suurematest suuremat ei ole

veel keegi näinud näost näkku, ilmaasjata
sina ei pea suure röövli nime suhu võtma. Ära
nimeta. Ära nimeta röövlit röövliks, orja orjaks ega
isegi kerjust kerjuseks, nad kõik võivad

pahaseks saada. Eriti orjad, ja kõige suurem jõud
ongi orjade jõud, röövlidki ei pääseks
orjade viha eest, kui orjad poleks harjunud orjama,
ja kõige suurem karistus orjale on öelda: sind

pole meil enam tarvis. Tänasest päevast peale
su teeneid, su orjust enam ei vajata. Mida siis teha?
Kastiväline ori ei ole mitte midagi, kastivälised
kogukonnad on karmid, karmimad veel kui kerjused,

karmimad kui ihukaitsjad. Ori mandub, temast saab
teiste orjade ori, orjade orjade ori, orjade orjade orjade
orjade orjade orje on kõik kohad täis ja neid tuleb
aina juurde. Seepärast, ori, vali, vali, mida

sa tunned, mida sa mõtled, tee testid korralikult ära.
Üleüldises paanikas jäävad ainult mõned kerjused rahulikuks,
väliselt rahulikuks, ihukaitsjate nägudelt peegeldub hirm
ja õudus, masendus ja lootusetus, palun tehke ometi rutem

telekas lahti, palun näidake meile demokraatiat, kuidas
mässuliste pead lendavad ja veri voolab, kuidas põlevad
hooned ja linnad, kuidas kokpitis tantsivad lendurid, näidake
karjuvaid inimesi, raksuvaid lõualuid, plahvatavaid autosid,

lakkamatult uuesti sündivaid ja kuju muutvaid
terminaatoreid, rohkem terminaatoreid, neid, kelle käes
on viimane tärmin, kes teevad kord sellele kõigele lõpu,
ja nii on demokraatialgi igavik, lõpuga lootus.

© Hasso Krull; Tuum
from: Talv
Tuum, 2006
ISBN: 9985802896
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

Demokratia

finnois

Demokratia. Se on tavallaan kastijärjestelmä,
kaikki ihmiset jakautuvat orjiin, kerjäläisiin,
rosvoihin ja henkivartijoihin. Sen lisäksi on olemassa
kesteihin kuulumattomia yhteisöjä.

Kaikkein korkein, kunnioitetuin ja rikkain kasti on
tietysti rosvot. Suurempien rosvojen suuruutta
ei uskalleta edes kadehtia, se liikkuu ja luo ja liehuu
ja polvesta toiseen kaikuu, suuremmista suurempaa ei ole

vielä kukaan nähnyt silmästä silmään, turhaan
sinun ei pidä lausua suuren rosvon nimeä. Älä
nimittele. Älä sano rosvoa rosvoksi, orjaa orjaksi äläkä
edes kerjäläistä kerjäläiseksi, he kaikki voivat

pahastua. Erityisesti orjat, ja kaikkein suurin voima
onkin orjien voima, rosvotkaan eivät pelastuisi
orjien vihalta, elleivät orjat olisi tottuneet orjailemaan,
ja kaikkein suurin rangaistus orjalle on kuulla: sinua

ei tarvita enää. Tästä päivästä lähtien
palveluksiasi orjuuttasi ei enää tarvita. Mitä siis tehdä?
Kastiin kuulumaton orja ei ole mitään, kastin ulkopuoliset
yhteisöt ovat ankaria, vielä ankarampia kuin kerjäläiset,

ankarampia kuin henkivartijat. Orja taantuu, hänestä tulee
muiden orjien orja, orjien orjien orja, orjien orjien orjien
orjien orjien orjia on joka paikassa ja niitä tulee
koko ajan lisää. Sen tähden, orja, valitse, valitse mitä

tunnet, mitä ajattelet, suorita testit kunnolla.
Yleisessä paniikissa vain jotkut kerjäläiset pysyvät rauhallisina,
ulkoisesti rauhallisina, henkivartijoiden kasvoilta heijastuu pelko
ja kauho, masennus ja toivottomuus, avatkaa ihmeessä nopeammin

se televisio, näyttäkää meille demokratiaa, miten
kapinallisten päät lentävät ja veri vuotaa, miten palavat
talot ja kaupungit, miten lentäjät tanssivat ohjaamossa, näyttäkää
huutavia ihmisiä, raksahtelevia leukaluita, räjähtäviä autoja,

jatkuvasti uudelleen syntyviä ja muotoansa muuttavia
terminaattoreita, enemmän terminaattoreita, niitä joiden käsissä
on viimeinen eräpäivä, jotka kerran tekevät lopun tästä kaikesta,
ja niin koittaa demokratiallekin iankaikkisuus, lopullinen toivo.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Kaotaja kiituseks laulan]

estonien | Doris Kareva

Kaotaja kiituseks laulan,
sest võitjale lauldakse niigi;
kurva ees kummardan,
löödu ees langetan pea.
Maailmast loobuja loob,
leiab unedes eneseriigi;
tõeluse taluja salajõudu
ja -suurust keegi ei tea.

Kaotaja kiituseks laulan
ja ilmaolija iluks;
põlatu pärgan, ta kõrgele
laubale vajutan suu -
sellele, kes suudab selgust
puuduvast kogu eluks
kerge ja sirgena kanda,
olen ma tuumani truu.

© Doris Kareva
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Hävinneen hyväksi laulan]

finnois

Hävinneen hyväksi laulan,
sillä voittajalle laulavat kaikki;
murheisen edessä painan pääni.
Maailmasta luopuva luo,
löytää unessa maailmansa;
totuuden sietäjän salavoimaa
ja suuruutta ei tunne kukaan.

Hävinneen hyväksi laulan
ja ilman jääneen iloksi:
hylätyn seppelöin, hänen
otsalleen huuleni painan -
sille ken jaksaa selkoa
saamatta kantaa koko elämänsä
keveästi ja selkä suorana,
olen pohjiani myöten uskollinen.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Maja mere ääres]

estonien | Doris Kareva

Maja mere ääres
tunneb alati, et ta on laev,
vaevu randunud.

Igal ööl ta rändama läheb
mööda otsatuid ookeane,
aegu ja avarusi.

Ta ümber triivivad tähed,
ta südames nutab lee,
mida keegi ei läida.

Nagu igatseb peremeest koer,
nii majagi mere ääres
oma kaptenit ootab.

© Doris Kareva
from: Shape of Time
Arc Publications, 2010
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Talo meren rannassa]

finnois

Talo meren rannassa
tuntee aina olevansa laiva,
tuskin rantautunut.

Joka yö se lähtee reissuun
pitkin loputtomia valtameriä,
aikoja ja avaruuksia.

Sen ympärillä ajelehtii tähtiä,
sen sydämessä itkee tulisija
jota kukaan ei sytytä.

Niin kuin koira ikävöi isäntäänsä
niin myös talo meren rannassa
odottaa omaa kapteeniaan.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[See, mis on]

estonien | Doris Kareva

See, mis on, on väljendatav
ühes teises keeles,
mille unustame sündides.

Mõnikord paar sõna siiski meenub -
näiteks mererannas kõndides
ilma mõteteta, ilma muredeta,
ilma ainsamagi sendita...

Kivid kõnelevad seda aegamisi,
aga täiesti aktsendita.

© Doris Kareva
from: Shape of Time
Arc Publications, 2010
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[See mikä on]

finnois

See mikä on, on ilmaistavissa
eräällä toisella kielellä,
jonka unohdamme syntyessämme.

Joskus kuitenkin pari sanaa muistuu mieleen
esimerkiksi merenrannalla kävellessä,
ilman ajatuksia, vailla huolen häivää,
ilman yhtään eurosenttiä...

Kivet puhuvat sitä verkalleen
mutta täysin ilman aksenttia.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Leekiv, liikumatu päike]

estonien | Doris Kareva

Leekiv, liikumatu päike
üle surmasaare,
kus on Aja maja valgest kivist.

Räägitakse, et seal asub
igaviku aare,
ja kui räägitakse,
ju siis ongi nii vist.

Laual seisab kann,
seal kõrval klaas.

Kes sest joob, see unustab
ka nime, mida kannab,
kaotab kuju,

muutub liivateraks maas
surmasaare pimestaval rannal.

© Doris Kareva
from: Aja kuju
Tallinn: Verb, 2005
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Liekehtivä, liikkumaton aurinko]

finnois

Liekehtivä, liikkumaton aurinko
surmasaaren yllä
ja Ajan valkokivinen maja.

Sanotaan, että talossa
on ikuisuuden aarre,
ja kun kerran niin sanotaan,
varmaan se niin onkin.

Pöydällä on kannu,
sen vieressä lasi.

Ken siitä juo, hän unohtaa
oman nimensäkin,
menettää hahmonsa,

muuttuu hiekanjyväseksi
surmansaaren sokaisevalla rannalla.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Skalpell ja metronoom]

estonien | Doris Kareva

Skalpell ja metronoom
mu isa klaveril
enda vahel hoidsid vaikust,
kui ma olin laps.

Nüüd alles, aegamööda,
olen hakanud kuulma,
mõistma
nende kummalisi lugusid.

Imeõhukeseks ihuvad need aja.

© Doris Kareva
from: Aja kuju
Tallinn: Verb, 2005
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Kirurginveitsi ja metronomi]

finnois

Kirurginveitsi ja metronomi
isäni pianon päällä
pitivät yhdessä yllä hiljaisuutta
kun olin lapsi.

Vasta nyt, aikaa myöten,
olen ruvennut kuulemaan,
ymmärtämään
niiden kummallisia tarinoita.

Ihmeellisen ohueksi ne hiovat ajan.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Ja ma armastan Sind, sest]

estonien | Doris Kareva

Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.

Milleks kohtuda –
Sa oled minu jaoks õhk.

Kõikjal kohal.

© Doris Kareva
from: DeKa
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Ja minä rakastan Sinua]

finnois

Ja minä rakastan Sinua
koska rakastan Sinua.

Miksi tapaisimme -
olet minulle ilmaa.

Kaikkialla läsnä.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Kõikide eest]

estonien | Doris Kareva

Kõikide eest,
kes on eksinud ulgumerel,
kõikide pärast,
kes päeva on pillanud käest,
palun ma täna
küünalde kaduval valgel
väsiva südame viimasest
valust ja väest.

Tulge,
hulgused, sulid, sandid,
vagabundid ja kurtisaanid,
kupeldajad ja hiromandid,
loodrid, luiskajad, narkomaanid,
pätid, priiskajad, joomahullud,
kel on hirm, kel on nälg, kel on külm,
kes on isatult ilmale tulnud,
kellest pöördunud ära maailm,
kes on eksind ja ahastand kaua –
saate puhkuseks pehmeimad toad
täna ööl.

Teile katan ma laua,
peened veinid ja parimad road –
tulge, tulge.
Ma tunnen teid ära,
teie verd voolab minuski vist…
Ainult ühe ees vakatab värav.

Ainult sind ma ei tunne, sadist.

© Doris Kareva
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Kaikkien niiden puolesta]

finnois

Kaikkien niiden puolesta
jotka ovat eksyneet ulkomerellä,
kaikkien niiden puolesta
jotka ovat aikansa tuhlanneet,
rukoilen tänään
kynttilöiden hiipuvassa valossa
tuskaisen, väsyvän sydämen
viimeisin voimin.

Tulkaa
kulkurit, huijarit, kerjäläiset,
irtolaiset ja kurtisaanit,
parittajat ja ennustajat,
laiskurit, valehtelijat, narkomaanit,
rosvot, elostelijat, juoppohullut:
te pelokkaat, nälkäiset, viluiset,
te isättä maailmaan tulleet,
te maailman vieroksumat,
te hairahtuneet ja ahdistuneet -
tänä yönä te saatte levätä
pehmeimmillä sijoilla.

Teille katan pöytäni,
hienot viinit ja parhaat ruuat -
tulkaa, tulkaa.
Minä tunnistan teidät,
vertanne virtaa minussakin...
Vain yhden edessä portti sulkeutuu.

Vain sinua en tunne, sadisti.

Suomentanut Raija Hämälainen

***[Karm, napp on põhjamaa valgus]

estonien | Doris Kareva

Karm, napp on põhjamaa valgus.
Rege veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all.

Ma ei tea, ma ei oska siin olla,
ma külmetan ajaloo käes.
Kõik piirid on puurid,
iga lugu on lukus.

Millest mina räägin, on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.

© Doris Kareva
from: Aja kuju
Verb, 2005
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Karu ja niukka on pohjoisen maan valo]

finnois

Karu ja niukka on pohjoisen maan valo.
Täällä rekeä vetävät raskaat varjot,
vartioivat pöllöt, sudet.
Sana risahtelee hampaissa.

Minä en tiedä, en osaa olla täällä,
kylmetyn historian kynsissä.
Kaikki rajat ovat häkkejä,
jokainen tarina lukossa.

Se mistä minä puhun on
pölyhiukkasen tanssi
pohjattomassa auringossa.

Suomentanut Raija Hämälainen