Sigbjørn Skåden
Søttendemajjena sáŋgárat
Rámšui lei meahcci gos orro sii
gean birra hoallat dál,
ráfehuhttán sin daguin goit ii
guhtege sáhtále gal,
muhto muhtumin aŋkke jo morrane
jus dálkkádat garas lei,
ja dalle gal earát gal suorgane
ja balu gehtte hal vilppole
min Debbie álbmogii eai.
Dál aŋkke muitalan fearána
got máilbmi sáhtálii
bilkidit olbmos dan eallima
ja jorggodit endorii
čalmmiid min duostilis sáŋgáriin
ja imaš bálgáide
láidestit starga čatnasiin,
viegahit, čuorvvuhit čorragiin,
čeavlái levgeme.
Min muitalus álgá doložis,
80-logus do,
silis skovláhuotnahis,
lei Debbie vázzán jo
measta jagi ja oahppan gal
sihke lohkat ja
bidjat nummariid oktii hal,
čuožžut njuolga ja gahppat fal
paradiijása.
De ovtta giđđaiđida,
muohta jur suttastan,
Debbie lei lihkkojorbbáža
mielddisbuvttestan;
mielkejorbbáš, nu fiinnis nai,
ruoksadin herveju’n,
dainna gal darveha klink’ráigái,
suoláda jorbbážiid iež’s ávkái,
earát váivvihu’n.
Muhto dál áššái, ja dat lei nu
ahte skovllut bivddii sin
bissot čuožžut ja guldalit su
go gerge Áhčči min
lohkamis, dál galggai muitalit
dehálaš biehkáža;
Debbie ii máhttán lihkadit,
bearefal čuožžut ja guldalit
skovluga sártnáža.
“Guđemuš riikkas orrut mii?”
álggii giivásit son.
“Na, Norggas?” soamis geahččalii
“Jur riekta!” jotkkii son.
“Ja makkár beaivi dál lahkona?”
Debbie ii diehtán gal.
“Dat gal lea søttendemajjena!”
čuorvvui Birgera Birgitta,
ja sus lei riekta fal.
De álggii skovllut muitalit
manin nu dehálaš
lei søttendemajjena ávvudit,
gaittiinnat bealljehaš:
“Min rikkis álbmoga muitalus!”
ganjal sus iđistii,
“Eidsvollas duostilis árvalus!”
“Dánmárkui birgehis hástalus!”
njuorrasit sárdnidii.
(Mii botket dál vearssa go lohkki dál aŋkke hal ipmirda guđe guvlui muitalus lea manname. Jus lohkki dál sáhtálii davkat čalmmiid sáhttá suige oaidnit min Debbie ja su skovláustibiid guhkes ráiddu mielde vázzime, skovlláset fana vuolde, ja jus mahkáš jorgala biekka guvlui soaittálii vel, jus garrasit guldala, sin oahpahallon čurvestagaid dávástusaid gullat. Lohkki lea suige ieš vel vásihan sullii dan seammá? Čálli hálida giitit Henrik ja Terje go leaba sutnje lodnen nu earenoamáš buori hámádaga man bokte bilkidit sáhttá historjjá vugiid, ja loahpaha dál muitalusa ovttain vel vearssain.)
Go beaivi de loahpas boahtán lei
ja čora lei čoagganan
skovllá šilljui gal leavggat eai
sekundda vuoiŋŋastan.
“Oh!” unna Debbie jurddašii
geahččame birrasis,
čorraga ilbmi nu geasuhii
ja dál go vel toga lihkadii
illu lei mielastis.