Carolina Pihelgas
Meie unest, meie näljast
Meie unest, meie näljast
Kui süüa õhtust, siis tõesti ainult taevas.
Käed puutuvad lülitit, laud kerkib vaikselt üles.
Meie nälg – on ta tõesti nii kõrge?
Ouyang Jianghe
Uni on seal, kus on kive
Jehuda Amihai
1.
Ülal taevas peetakse pidu: lambid säravad, vanad kikilipsudega orkestrandid mängivad lõbusamaid palu, peoperemees ütleb toosti. Aga treppi pole, külalised alla ei pääse, nad jäävad hommikuni. Seisame ootamatu serval ja vaatame maha – kinganinad peegeldavad vargapilke; vaatame üles – kuldhambad sätendavad. Elavate kodud jäävad siit kaugele. Kui jõuame viimase kivini, ärkabki ilves.
2.
Ilves nägi unes taigat. Ja jäi mõtlema oma esivanematele, kelle nälg oli tihedam jahimeeste erutusest, tihedam inimluudestki, mis pragisevad talve kihvade all nagu kuivad raod lõkkes. Kas teada oma nime on tähtsam kui olemust? Hambaplagin saeb õhtu kaheks; telekas õpetatakse vananemist. Janu on sügavam kui allikas.
3.
Vee hääl äratab alati. Vihm või lörts, kraan, mis jäi tilkuma. Alasti üksinda voodis, suu kuivab ja pissihäda. Tahaksid, et taevas neelaks su ja sülitaks teises kohas välja. Helide sees on õõnsus, üks ruum, kuhu peidad end nagu viimase lendorava üksindus. Sest kõige paremini oskadki sa okstesse, jah okstesse ju ära kaduda.
4.
Vanaisa kell leiti pööningult üles aastaid hiljem. Ilves uurib tukslevaid seiereid, need meenutavad talle tühja kõhtu. Õhtul vahetab riided, pistab uuri vestitasku ja einestab linna peeneimas restoranis. Öö neelab aplalt armastajate nälga ja me ei pane seda talle pahaks, hoiame ainult teineteise kontidest kõvemini kinni. Need on poleeritud, puhtaks lakutud, hauapanustega. Klõbisedes tantsime hommikuni.
5.
Lendorava hääletu lend öö tihkete juurte vahel. Puude raske hingeldamine, väsinud kopsude vastik kahin. Masinate müra eemal maanteel, org nagu söögitoru, kust reisitakse ainult läbi. Tagaistmel minister, tema lihavad sõrmed pastakate raskusest väsinud, silmad vidukil, nende kummalises läigatuses usk, et tänane nälg ei hooli eilsest kõhutäiest.
6.
Me sõltume veest, unest, uudistest. Koorid lahti eilsed unenäod, et leida sealt redel – võib-olla julgeksid sa täna viimaks trotsida päevavalguse edevat õõnsust. Tahaksid, et sinust ei sõltuks midagi, et võiksid end unustada olemise reväärile nagu kraavipervelt nopitud juhuslik kevadeõis. Stoppkaader virvendaval ekraanil, telediktori poolavatud suust pahiseb välja pilkasus. Puude tihedad aastaringid kallistavad sooja mulda, me oleme kohal, sosistavad nad, me oleme kõdu.
7.
Öö kogub puuõõntesse pimedust. Voolin unetusest loperguse sõõri ja kleebin selle taevasse. Sulle meeldiks see rasvast tilkuv kuu ära süüa, aga valge värv tekitab sinus ettevaatust. Inimeste imelikud mustrid, tallatud lume või rohu sisse – tundub nagu oleks nende varjud silmalaugudest kergemad, nagu ei võikski vesi ära uhtuda nende mälestusi. Mis saab meie unest, meie näljast vastu hommikut, kui taevas pressib end maa ligi ja tahab üle kirjutada kõik meie jäljed?
8.
Istud lauda maha, vahetad noa ja kahvli, ja juba sa tõusedki üles kõrgustesse. Tähtkujud olid su pudrutaldrikul muidugi juba lapsepõlves. Öö jahvatab ikka oma jahedatest tungidest. Täpid kasukalt muutuvad sünnimärkideks, metsa haare lõdveneb, annab järele, teeb ruumi uutele ahelatele. Jäta meelde see tunne, see aimdus, mille leidsid männiokste vahelt, talvekargest õhust kui nina oli kuu poole püsti nagu kirikutorn. Metsikute andide orkester, kuhtuvate kahinate koor. Oled salanimi seintes, vahtrate vaikne videvik, läte, mida pole võimalik hüljata.