Mu isa olevat surnud hobusevargana vanglas.
Ema rääkis, tal olnud mustad läikivad juuksed.
Mul olid ka mustad juuksed ja sale piht,
seda rääkis mulle Udu sulane Jaan,
kui ta ehale tuli ja kannelt mängis.
Olin kaelakandmisest saati töötüdrukuks,
kandsin läbi pori ja lume vett ning sööma
viieteistkümnele lehmale.
Sõtta minnes kinkis Jaan mulle sinise rätiku.
Ühel kiilasjäisel hommikul prantsatasin
kaelkookudega õue maha,
nikastasin selja ega kõlvanud enam tallu.
Jaan saatis Karpaatidest kirja,
mis lõppes sõnadega: Oota mind, sirguke.
Teine kiri oli venekeelne, selles oli surm.
Asusin kirikukülla, häda õpetas mu õmblema.
Õmblesin palju palituid, kleite ja jakke
Harala vaesemale rahvale.
Õhtuti määrisin kampripiiritusega haiget selga
ja Jaani rätiku muster kulus mulle pähe.
Neljakümnendal aastal olin maareformikomisjonis.
Aasta pärast lasti meid vallamaja taga maha.
Ja sinine rätt oli mul peas.