Rohulibled käeseljal, piiritu ja kuidagi sügav
taevas, nagu lapsepõlves. Nukker lipp maja
ees, ta tahaks, et tuul paneks ta naeratama,
keriks lahti kurrud ja voldid, siluks kortsud.
Tagasiteel: metsa kontuurid ei peida armastust
kirkuse vastu, aeg tuleb tagasi mälestuste
künnisele nagu päikese võlvid, mis kasteniiskuses
särama löövad. Midagi ei ole kaotatud. Kõrgel
posti otsas toonekurepesa, teepervel lainetab
tuul kassitapulinnades. Õhtu saabub mööda
sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski.