Rakkauden likiarvo

Et ole ainoa joka on vaikeuksissa. Tokenet kyllä näinä päivinä ja tapaat hänet josta tulee koko elämäsi mittainen riesa. Te päädytte pitkiksi ajoiksi märkään, tihkuiseen luolaan jota kutsutaan ystävyydeksi. Mikä luola! Mikä ystävyys! Pohjan liejussa lojuu esimerkiksi pikkukiviä joita opitte vielä arvostamaan. Nämä kivet ovat kuvittelukyvyn äärimmilleen hioutunutta sakkaa, elämänkaltaisia aromeita – lajitelma kiviä: eräänlainen talous.                                                    Keräätte kiviä (toisillenne, toisillenne) koska muuta ei itse asiassa ole, ja niitä riittää. Mutta on myös muuta: koska muuta ei juuri ole, muuttuu luola adjektiivien kaivokseksi. Adjektiivit tarttuvat kiviin ja saavat ne hohtamaan, sitten tuo täydentävä laadun hohde leviää kaikkeen: luolassa hellyys on käsinkosketeltavaa, samoin petollisuus, murhanhimoisuus, samoin samantekevyys ja kivet tulevat siis tarpeeseen.
                Ja entäpä tulevaisuus! Se on hän, jota sinä kutsut ystäväksesi. Keräätte kiviä ja elätte adjektiivien hohteessa, katsotte toisianne ja tulevaisuutta kuin yhtä kasvavaa kivikasaa. Jos voisitte tavata ihmisiä saisitte kuulla mielenkiintoisia asioita erinomaisuudestanne. Mutta se on mahdotonta, olette ystäviä.
                      Lopulta ikuisuus alkaa toteuttaa teille varaamaansa suunnitelmaa: eräänä päivänä kaivos ehtyy, hiljaisuudessa vaanii kiveä huohottava maailma, joka on sinä ja hän. Hän on elinikäisen ystävänkaltainen kuin joutsenenkaltainen kuin äkkipikainen suudelmaan vääristyvä nokka, hän on vakava kuin aivo, jossa tikittää pommi ja jakaa pian kaiken. Hän haluaa tästä eteenpäin jakaa kaiken. Kun hän soittaa, joudut puhelinkeskusteluun kuin hirteen – tämän tuntemuksen haluat tässä vaiheessa jo ehdottomasti jakaa, ja niin elämä joka näytti aiemmin loppuvan kuin seinään jatkuu ja jatkuu. Tunti tunnilta, minuutti minuutilta, sekunti sekunnilta, sadasosa sadasosalta te jaatte: yksiköt pienenevät, nollat kasvavat, desimaali desimaalilta niiden suunnattomat kaaret katoavat tavoittamattomiin, ja siellä jossain Alituisen Tyhjyyden Keskipisteen jähmettyneiden pyörteiden piiskaamana seisoo Ankara Ikuisuus, ja kärsii, piirtääkseen rakkaudesta yhä tarkempaa kuvaa.

© Eino Santanen
De: Merihevonen kääntää kylkeään
Helsinki: Teos, 2006
Producción de Audio: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Armastuse ligikaudne väärtus

Sina ei ole ainus, kellel on raske. Võtad end küll lähiajal kokku ja kohtad seda, kellest saab su eluaegne koorem. Satute tükiks ajaks märga tilkuvasse koopasse, mida kustutakse sõpruseks. On see alles koobas! On see alles sõprus! Põhjamudas leidub näiteks tillukesi kive, mida te veel hindama õpite. Need kivid on ettekujutusvõime erakordselt lihvitud põhjakiht, elusarnase maitsega – kivivalik: omamoodi majapidamine.
                     Korjate kive (teineteisele, teineteisele), sest muud lihtsalt ei ole, ja neid on piisavalt. Aga on muudki: kuna midagi muud ei ole, muutub koobas omadussõnade kaevuks. Omadussõnad kleepuvad kivide külge ja panevad need särama, seejärel levib see täiendava kvaliteedi sära kõigele: koopas on hellus käegakatsutav, nagu ka reetlikkus, mõrvahimu, nagu ka ükskõiksus, ja siis kuluvad kivid marjaks ära.
                     Ja veel tulevik! See on tema, keda sa nimetad oma sõbraks. Korjate kive ja elate omadussõnade säras, vaatate teineteist ja tulevikku kui kasvavat kivikuhja. Kui võiksite inimestega kohtuda, kuuleksite huvitavaid asju oma silmapaistvatest omadustest. Ent see on võimatu, te olete sõbrad.
                     Lõpuks hakkab igavik teie jaoks mõeldud plaane täide viima: ühel päeval jääb kaev kuivaks, vaikuses varitseb kive hingeldav maailm, mis on sina ja tema. Ta on eluaegse sõbra moodi ja luige moodi ja kannatamatult suudluseks moonduv nokk, ta on tõsine nagu aju, kus tiksub pomm, mis jagab peagi kõik. Ta tahab siitpeale jagada kõike. Kui ta helistab, ripud telefoni otsas nagu võllas – seda tunnet tahad selles etapis juba kindlasti jagada, ja nii läheb edasi elu, mis varem tundus otsekui seinana lõppevat. Tund tunnilt, minut minutilt, sekund sekundilt, sajandik sajandikult te jagate: ühikud pikenevad, nullid kasvavad, kümnendarv kümnendarvu järel kaovad nende hiiglaslikud kaared püüdmatustesse, ja kusagil seal Jätkuva Tühjuse Keskpunktis kivistunud keeristest nüpeldatuna seisab Karm Igavik ja kannatab, et joonistada armastusest aina täpsemat pilti.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa