Birutė Baltrušaitytė-Masionienė
lituano
Hamleti laulud
1.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Kuule… mis seal kahab iilides
pahaendeliselt, hiilides?
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Hirm on järsku. Viirastub, ennäe,
laps, kes lõikeheintes lõhub käe,
armastajapaar, kes kartmata
jookseb rannal, jalad katmata,
jalad katmata ja soontes tuulevein.
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Jäta, jäta, lakka halamast,
ühtki pole rannal näha last,
kumbki pole paljajalu meist.
Miks ei lahku siiski valu meist?
Lõikeheinad jäigalt kahavad.
Kõik, kes lapseks jääda tahavad
Lootuses, et pilv, see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, -
kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,
viivuks taevaga läks segi maa,
viivuks mõistsin: enam ma ei saa
seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks - - -
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
2.
Jah, olla, olla, tingimata olla
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu
panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.
Nii olla, samas ometigi teada,
et elu pole üksnes võitlus, teada,
et see, mis tuleb, suurem on nii minust
kui mu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda
veel sündimata lapsi, kelle naerust
me mõlemate mõõgad pudenevad.
Nii olla, olla, olla, samas mõelda
neid, kelle nime keegi veel ei tea.
Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!
Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!
De: Tule ikka mu rõõmude juurde
Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
Producción de Audio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Hamleto dainos
1
Slūgsta jūra. Grįžta atgalios.
Putų pėdos potvynio keliuos.
Ar girdi... kas vogčiomis antai
sėlina šnarėdamas piktai?
Drauge mano, tai aštri žolė.
Debesis kaip siena netolies.
Vaiko verksmą išgirstu šalia,
jam rankas sukruvino žolė,
ir matau įsimylėjėlius basus
bėgančius; jiems nieko nebaisu,
nebaisu, kai gyslom – vėjo vynas. – – –
Vėl aštri žolė vaidentis ima.
Baimintis paliauk. Nusiramink,
jokio vaiko verkiančio aplink,
mes prie jūros nebasi abu.
Argi sielvartausime abu?
Aštrios žolės šiurkščiai sušnarės.
Tie, kas likti kūdikiais norės
ir tikėt, jog viesulas kraupus
niekada jų meilės neužpūs, –
šį akimirksnį su manimi,
jų pavojai man nesvetimi,
šį akimirksnį dangus pavirs žeme,
šį akimirksnį sakau sau: ne,
negaliu dvejoti, kai turiu
blogį tučtuojau paverst gėriu. – – –
Drauge mano, tai aštri žolė.
Debesis kaip siena netolies.
Putu pėdos potvynio keliuos.
Slūgsta jūra. Grįžta atgalios.
2
Taip, būti, būti, būtinai ištverti
(Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
iš abejonių ir bukybės dėklų (Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
ištraukti kalaviją, kai niekšybė (Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
vaikystės mano vaikiškus sapnus
(Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!)
dumble nusivylimų paskandint grasina.
Taip, būti, būti ir drauge žinoti,
jog mūs gyvenimas ne vien tiktai grumtynės,
žinot, jog tas, kursai ateis, pranoks
mane ir mano priešininkus. Taip, būti ir drauge galvoti
apie negimusius vaikus, kurių krykštimas
mūs abiejų kalavijus sutrupins.
Taip, būti, būti, būti ir galvoti
dar apie tuos, kurių vardų nežino niekas.
Ak, tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!
Tiktai prieglobsčio vienintelio, kur glaustum galva!!