kui inimene sureb
siis kolksuvad uksed
sõidavad autod
ja taevas venivad pilved
kass peseb silmi
möödujatel on kiire
ja kõrvaltoas undab arvuti
suur mees on pikali
pool põrandat teda täis
või veerand
või vähemalt viiendik
keha läbivad krambid
näonahk on sinakas
silmad enam ei näe
ega näita välja
suust voolab verist sylge
enam ta ei räägi
ei nyyd
ega kunagi hiljem
suur raske keha
keeratud yhele kyljele
viimase hetkeni pyyad päästa
kuigi enam ei looda
ja siis on see hetk käes
sina oled elus
ja näed ja mõtled ja tunned
et see tuttav kogu
ei näe ei mõtle ei tunne
kui inimene sureb
ei muutu sellest midagi
tänav on tunglemist täis
kellegi tööpäev lõpeb
ta lukustab kontoriukse
ema viib lasteaiast
väikse tytre koju
tee peal ostavad kypsist
täna enam ei nuta
tramm keerab vasakule
lift laskub alla
kohvikulaual on suhkruterad
tehasevärava ees
mees küsib teiselt suitsule tuld
saab
tänab
vaikib
nagu päevast päeva
raudteeylesõidukohal
seisva takso juht
vannub omas keeles
raadio reklaamib kaupa
aknaklaasile langeb
esimene piisk
taevas on hall betoon on hall
asfalt on niiske
ja hall
rohi ei ole veel tärganud
rohelises majas
on vana naise jalgadel kylm
yksinda teleka ees
kui inimene sureb
kõik jääb endiseks
see ei saagi teisiti olla

see ei saagi teisiti olla
et sina seda ei usu