***[Terve elu õpitakse]

Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

© Carolina Pihelgas
De: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Producción de Audio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Koko elämä on opettelua]

Koko elämä on opettelua: miten olla ihmisten kanssa
yhdessä, miten yksin. Koko
elämä on itsen opettelua. Kukaan ei tietenkään
opi kaikkea, ehkä vain sen miten
välttää virheitä. Joskus tartut
kirjoihin, joskus lehteilet vaahteranlehtiä.
Yrität kasvattaa itsessäsi kauneuden kaipuuta,
vaikket ole ihan varma, miten. Harot
sormet harallaan ilmaa kuin haikaranpoika,
joka haparoi pesän reunalla eikä uskalla vielä oikeasti
nousta lentoon – ehkä ilma ei kanna minua
vielä, ehkä olen jo liian painava.

Suomentanut Anniina Ljokkoi