nuodėmklausys

aš nebesulaikomas ūkiantis
klykiantis sprunkantis į pašalius
klajojantis su baimėm nuogąstavimais susigūžimais

nuolat regintis tavo juodas
blizgančias plunksnas
corvus corax

esu sklendžiantis drauge su karstais
tūkstančiais karstų
ant jų galiu joti kaip ant skitų žirgų
Ponto stepėj
vienišas ant tūkstančio tvirtų žirgų

galiu jais plaukioti tarsi valtimis
ant Dzūkijos ežerų
vienišas tamsus siluetas
virš gilių ežerų

gultis tarsi į lovas
Beinako pilies menėse
šnabždėtis su iškiliom
hercogienėm kvepiančiais plaučiais

ar tik ne tu jų prikarksi
corvus corax

aš nebesulaikomas klajoklis
išpūstom oranžinėm akim
bučiuojantis tamsą
vis susitrenkiantis į šviesą
kuri savo prakauliais kumščiais
beldžiasi į mano keistus
švelniai tariant regėjimus
ir šie žagsi trūkčioja aimanuoja

verčiau jau tamsa
corvus corax

baugi tamsa
kuri mane ryja
o prarijusi guodžia
kad aš – tikrai ne baisiausias

esu keliaujančio karstų miesto sargas
apdriskusiais drabužiais
nudriskusiom mintim
iš kurių mano viduj
nuolat auga šiukšlynai

o tu po juos kapstaisi
corvus corax

o tu nuolat po juos kapstaisi
trokšdamas kad nebesulaikomai
išklykčiau
visas savo piktdžiugas
visus nemylėjimus
silpnesniųjų skriaudimą
visas išdavystes
kad apsipilčiau gėdos prakaitu
lyg sieros tirpalu

nors pats puikiai žinai – neišdegs
corvus corax

prisipažinęs tapčiau sėslus
kaip priebažnyčio rūpintojėlis
kaip utėlė klajojanti po to paties šuns gaurus
kaip saldžiais kvepalais atsiduodantis štilis

neišpažinimai mane degina
tampa kuru
kurio užsipildęs galiu klajot su savo kolonija
po begalinius nakties plotus

negi dar nežinai – tik mirtis
padovanos išpažintį
corvus corax

tą naktį visa mano karstų flotilė
nutūps ant vieno Dzūkijos ežero
– ant Didžiulio –
su pakrančių sargybiniais –
didžiaisiais baubliais
ir įsiviešpataus tokia tyla

kad aidint paskutiniams
mano širdies dūžiams
pagarbiai
sulaikysi kvėpavimą

o tada tavo snapas
išganys mano kūną

iš mano kaulų kraudamas lizdą
negalėsi patikėt
kad jie – tuščiaviduriai

kaip tavo
corvus corax

vėjas
pro juos švilpaus
visais paukščių balsais
lies nesibaigiančias paslaptis
tau tiesiai į ausį

galėsi kinkuot palaimingai galva
mane narstyt
lig paskutinio kaulelio
ir žegnot savo galingu snapu

esi vienintelis
kuriuo pasitikiu
corvus corax

juk taip noris
palengvėjimo
kad ir po visko
mano juodasis kunige


corvus corax (lot.) – kranklys, varnas

© Dainius Gintalas
De: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Producción de Audio: Lithuanian Culture Institute, 2022

pihiisa

takistamatult nüüd ma huikan

luikan peitu ära kaugele

kulgedes hirmukoorma all kõrveras


ja ma alati kohtan su musti

läikivaid sulgi

corvus corax


ma liuglen koos kirstudega

tuhandete kirstudega

ratsutan nende päradel nagu Sküütia ratsudel

üle Kaukaasia steppide

üksinda tuhandel turskel ratsul


või purjetan justkui paatidega

Dzūkija järvede peal

üksildane tume siluett

sügavate järvede kohal


või heidan neisse nagu sängidesse

Beinac'i lossi saalides

sosistades uhkete hertsoginnadega

kel on hästilõhnavad kopsud


kas sina teedki nad oma kraaksumisega ära

corvus corax


igirändur ilma oma paigata

pundunud punaste silmadega

võtan omaks pimeduse

põrkun valguse vastu

kelle luidrad sõrmenukid

koputavad mu veidratele –

pehmelt öeldes – nägemustele

mis luksuvad ja tõmblevad ja ägavad


pigem siis pimedus

corvus corax


pelutav pimedus

mis mind neelab

ja neeldununa lohutab

öeldes et ma pole tõesti kõige kohutavam


olen rändavate kirstude linna vahimees

kaltsunud rõivais

ja räbaldunud mõtetega

millest kasvab prügimägesid

mu sisimas


ja sina tuhnid neis

corvus corax


ja sina järelejätmatult tuhnid neis

ihaldades et su tahtest sõltumata

luikaksin ma välja

kogu oma kahjurõõmu

kogu lembusetuse

ülekohtu väetimate vastu

mu reetmised

et ma uhuksin end häbihigis

nagu väävlilahuses


sa tead ent ise hästi – see ei lähe läbi

corvus corax


kui ma tunnistaks kõik üles taltuksin

nagu kurblik jeesusekuju kirikuaias

nagu kulgev kirp ühesama koera karvkasukas

nagu õrnalt lõhnav tuulevaikus


mind põletab see mida ma üles ei tunnista

ja sellest saab kütus mis täidab mind

rännakuiks mu parvega

läbi öö üüratu avaruse


sa ei tea veel – ainult surm

saab kinkida ülestunnistuse

corvus corax


ühel ööl kogu mu kirstude armaada

laskub järvele Dzūkijas

– Suurjärvele –

harilikud hüübid

valvureiks –

ja lasub tohutu vaikus


et mu viimaste südamelöökide

kajas

hoiad sa

austusest hinge kinni


ja siis su nokk

lunastab mu ihu


punudes pesa mu luudest

sa ei suuda uskuda

kui õõnsad nad on –

nagu sinu omad

corvus corax


tuul

vilistab läbi nende

kõigi lindude häälil

ta saab kallama lõputult saladusi

su kõrvusse


sa nõkutad peaga õndsalt kaasa

lammutades mu lahti viimase väikese luuni

ja siis teed ristimärgi

oma võimsa nokaga


oled ainus keda ma

usaldan

corvus corax


ma ihkan lohutust

nii väga –

kas või pärast seda kõike

mu must preester


Tõlkinud Jürgen Rooste ja Milda Dailidėnaitė