Jürgen Rooste, Milda Dailidėnaitė
estonio
nuodėmklausys
aš nebesulaikomas ūkiantis
klykiantis sprunkantis į pašalius
klajojantis su baimėm nuogąstavimais susigūžimais
nuolat regintis tavo juodas
blizgančias plunksnas
corvus corax
esu sklendžiantis drauge su karstais
tūkstančiais karstų
ant jų galiu joti kaip ant skitų žirgų
Ponto stepėj
vienišas ant tūkstančio tvirtų žirgų
galiu jais plaukioti tarsi valtimis
ant Dzūkijos ežerų
vienišas tamsus siluetas
virš gilių ežerų
gultis tarsi į lovas
Beinako pilies menėse
šnabždėtis su iškiliom
hercogienėm kvepiančiais plaučiais
ar tik ne tu jų prikarksi
corvus corax
aš nebesulaikomas klajoklis
išpūstom oranžinėm akim
bučiuojantis tamsą
vis susitrenkiantis į šviesą
kuri savo prakauliais kumščiais
beldžiasi į mano keistus
švelniai tariant regėjimus
ir šie žagsi trūkčioja aimanuoja
verčiau jau tamsa
corvus corax
baugi tamsa
kuri mane ryja
o prarijusi guodžia
kad aš – tikrai ne baisiausias
esu keliaujančio karstų miesto sargas
apdriskusiais drabužiais
nudriskusiom mintim
iš kurių mano viduj
nuolat auga šiukšlynai
o tu po juos kapstaisi
corvus corax
o tu nuolat po juos kapstaisi
trokšdamas kad nebesulaikomai
išklykčiau
visas savo piktdžiugas
visus nemylėjimus
silpnesniųjų skriaudimą
visas išdavystes
kad apsipilčiau gėdos prakaitu
lyg sieros tirpalu
nors pats puikiai žinai – neišdegs
corvus corax
prisipažinęs tapčiau sėslus
kaip priebažnyčio rūpintojėlis
kaip utėlė klajojanti po to paties šuns gaurus
kaip saldžiais kvepalais atsiduodantis štilis
neišpažinimai mane degina
tampa kuru
kurio užsipildęs galiu klajot su savo kolonija
po begalinius nakties plotus
negi dar nežinai – tik mirtis
padovanos išpažintį
corvus corax
tą naktį visa mano karstų flotilė
nutūps ant vieno Dzūkijos ežero
– ant Didžiulio –
su pakrančių sargybiniais –
didžiaisiais baubliais
ir įsiviešpataus tokia tyla
kad aidint paskutiniams
mano širdies dūžiams
pagarbiai
sulaikysi kvėpavimą
o tada tavo snapas
išganys mano kūną
iš mano kaulų kraudamas lizdą
negalėsi patikėt
kad jie – tuščiaviduriai
kaip tavo
corvus corax
vėjas
pro juos švilpaus
visais paukščių balsais
lies nesibaigiančias paslaptis
tau tiesiai į ausį
galėsi kinkuot palaimingai galva
mane narstyt
lig paskutinio kaulelio
ir žegnot savo galingu snapu
esi vienintelis
kuriuo pasitikiu
corvus corax
juk taip noris
palengvėjimo
kad ir po visko
mano juodasis kunige
corvus corax (lot.) – kranklys, varnas
De: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Producción de Audio: Lithuanian Culture Institute, 2022
pihiisa
takistamatult nüüd ma huikan
luikan peitu ära kaugele
kulgedes hirmukoorma all kõrveras
ja ma alati kohtan su musti
läikivaid sulgi
corvus corax
ma liuglen koos kirstudega
tuhandete kirstudega
ratsutan nende päradel nagu Sküütia ratsudel
üle Kaukaasia steppide
üksinda tuhandel turskel ratsul
või purjetan justkui paatidega
Dzūkija järvede peal
üksildane tume siluett
sügavate järvede kohal
või heidan neisse nagu sängidesse
Beinac'i lossi saalides
sosistades uhkete hertsoginnadega
kel on hästilõhnavad kopsud
kas sina teedki nad oma kraaksumisega ära
corvus corax
igirändur ilma oma paigata
pundunud punaste silmadega
võtan omaks pimeduse
põrkun valguse vastu
kelle luidrad sõrmenukid
koputavad mu veidratele –
pehmelt öeldes – nägemustele
mis luksuvad ja tõmblevad ja ägavad
pigem siis pimedus
corvus corax
pelutav pimedus
mis mind neelab
ja neeldununa lohutab
öeldes et ma pole tõesti kõige kohutavam
olen rändavate kirstude linna vahimees
kaltsunud rõivais
ja räbaldunud mõtetega
millest kasvab prügimägesid
mu sisimas
ja sina tuhnid neis
corvus corax
ja sina järelejätmatult tuhnid neis
ihaldades et su tahtest sõltumata
luikaksin ma välja
kogu oma kahjurõõmu
kogu lembusetuse
ülekohtu väetimate vastu
mu reetmised
et ma uhuksin end häbihigis
nagu väävlilahuses
sa tead ent ise hästi – see ei lähe läbi
corvus corax
kui ma tunnistaks kõik üles taltuksin
nagu kurblik jeesusekuju kirikuaias
nagu kulgev kirp ühesama koera karvkasukas
nagu õrnalt lõhnav tuulevaikus
mind põletab see mida ma üles ei tunnista
ja sellest saab kütus mis täidab mind
rännakuiks mu parvega
läbi öö üüratu avaruse
sa ei tea veel – ainult surm
saab kinkida ülestunnistuse
corvus corax
ühel ööl kogu mu kirstude armaada
laskub järvele Dzūkijas
– Suurjärvele –
harilikud hüübid
valvureiks –
ja lasub tohutu vaikus
et mu viimaste südamelöökide
kajas
hoiad sa
austusest hinge kinni
ja siis su nokk
lunastab mu ihu
punudes pesa mu luudest
sa ei suuda uskuda
kui õõnsad nad on –
nagu sinu omad
corvus corax
tuul
vilistab läbi nende
kõigi lindude häälil
ta saab kallama lõputult saladusi
su kõrvusse
sa nõkutad peaga õndsalt kaasa
lammutades mu lahti viimase väikese luuni
ja siis teed ristimärgi
oma võimsa nokaga
oled ainus keda ma
usaldan
corvus corax
ma ihkan lohutust
nii väga –
kas või pärast seda kõike
mu must preester