Jürgen Rooste, Milda Dailidėnaitė
estonio
ne vegetariškai
turiu gi kažkaip išviaukčiot
išmikčiot atryt išsakyt tai
kaip netelpu šeimoj
kaip esu plakamas ugnies bizūnais
savo amazonės
kartais net nežinau už ką
kaip raitausi
lyg kirminas idiotas
seilėdamas namų baldus
kaip einu iš skausmo į skausmą
kaip šliaužiu iš meilės į meilę
norėdamas visus išbučiuot
lyg beviltiškai geras samurajus
šuo girtuoklis
verčiau būsiu blogas poetas
bet geras tėvas, sūnau
verčiau būsiu grubus poetas
bet švelnus tėvas, dukra
atleiskit kad kartais
neišsitenku visų mūsų kaulų narve
draskausi lyg alergikas
kurio oda – bjauri nenumaldoma cinikė
iki pamišimo šoku su kėdėm
glėbesčiuojuos su foteliais
šnekuosi su pastalėm
lendu į šešėlius, tau ant bizūno
parjojus namo, amazone
slapstausi savo vaizduotėj
à la deviantART by Bernard Cornelis
iki siaubo nusilpęs
iki pašaknų sutrikęs
bandau kiaurai pereit sienas
niekieno negirdimas
niekieno nematomas
tada į ausis atsimuša Fratres –
suteik man vilties
ir ramios jėgos, Arvo Pärtai* –
man prieš akis – Egono Schiele's** pamėklės –
pasaulis plyšinėja, o adatos nesiuva
tik duria tik duria tik duria
noriu būt kieta uola, sūnau
noriu būt skaidriu šaltiniu, dukra
noriu būt tavo mylimuoju, amazone
mažiau plakamu
mažiau suplyšinėjusiu
aš nežinau kuo man virst šitoj meilės mėsmalėj:
faršu švelnumo kotletukams
kuriuos atstumsi
ar kąsneliais rietenų befstrogenams
dėl kurių apkvaisi
atleiskit kad tik beveik visas esu jūsų
supraskit kad iš tiesų
daugiau nei visas esu jūsų
kiekviena tavo ląstelė mane jaudina
amazone
kiekvienas tavo kirtis mane užmuša
mylimoji
ar tau negaila meilės mirties?
ar tau saldu nuo mirties meilės?
visa laimė kad turiu prisikėlimo dovaną
kurią nusižiūrėjau šventykloj
visa laimė kad esu nemirtingas
nes beprotiškai silpnas
geriau būsiu silpnas poetas
bet tvirtas tėvas, sūnau
geriau būsiu klykiantis poetas
bet girdintis tėvas, dukra
noriu būt klykiantis sumaltas,
su tavim sumaitotas, amazone
tavo seilėm pateptas
tavo bučiniais palaimintas
tavo nirtuly palaidotas
tavo šypsenoj atgaivintas
nes tu ir aš yra viena
nes tu ir aš – meilės mėsmalė
urzgianti lyg vilko gerklos
visgi verta džiaugtis
kad vienas į kitą nežiūrim
vegetariškai
*Arvo Pärt (1935) – klasikinės ir sakralinės muzikos estų kompozitorius. Fratres – itin subtilus ir jausmingas jo kūrinys.
**Egon Schiele (1890–1918) – austrų dailininkas, nervinga maniera piešęs ir tapęs tarsi suplyšinėjusius ir sulopytus kūnus, tiek dekoratyvius, tiek pamėkliškus moterų ir vyrų aktus.
De: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Producción de Audio: Lithuanian Culture Institute, 2022
mittevegetaarselt
pean ju kuidagi välja klähvima
välja kogelema tagasi neelama välja ütlema seda
kuidas ei mahu ma perre
kui mind piitsutatab tulepiitsadega
minu enda amatsoon
vahel ei teagi mille eest
kuidas vingerdan
nagu ussike idioot
ilastan kodumööblile
kuidas ma lähen valust valusse
kuidas rooman armastusest armastusse
tahtes katta kõiki üleni suudlustega
nagu lootusetult hea samurai
koerjoodik
pigem olen halb luuletaja
kuid hea isa, poeg
pigem olen rohmakas luuletaja
kuid hell isa, tütar
andestage et mõnikord
ei mahu ma meie kõigi luudest puuri
rabelen nagu allergik
kelle nahk – vastik halastamatu küünik
hullumeelsuseni tantsin toolidega
kaelustan diivaneid
vestlen lauaalustega
poen varjudesse, kui sina ratsutad
piitsa peal koju, amatsoon
paosklen oma kujutluses
a la deviantART de Bernard Cornelis
õuduseni kurnatud
juurealuseni segaduses
püüan läbi minna seintest
kellestki kuulmata
kellestki nägemata
siis põrkab vastu kõrvu Fratres -
anna mulle lootust
ja rahulikku jõudu, Arvo Pärt -
mul silmade ees – Egon Schiele kooljad -
maailm rebeneb, aga nõelad ei õmble
järjest torgivad järjest torgivad järjest torgivad
tahan olla sulle kõvaks kaljuks, poeg
tahan olla sulle selgeks allikaks, tütar
tahan olla sinu armsam, amatsoon
vähem piitsutatud
vähem rebestunud
ma ei tea kelleks pean saama selles armastuse hakklihamasinas:
hakklihaks helluse kotletis
mida lükkad tagasi
või ampsudeks riidlemise böfstrooganovides
mis võtavad sul pildi eest
andestage et olen ainult peaaegu täiesti teie oma
mõistke et tõesti
rohkem kui üleni olen teie oma
iga sinu rakk mind erutab
amatsoon
iga sinu hoop mind tapab
kallis
kas sul pole kahju armastuse surmast?
kas sulle on magus surma-armastus?
õnneks on mul ülestõusmise kingitus
mille valisin välja templist
õnneks olen surematu
sest meeletult nõrk
pigem olen nõrk luuletaja
kuid tugev isa, poeg
pigem olen röökiv luuletaja
kuid kuulav isa, tütar
tahan olla röökivana hakitud
koos sinuga rapitud, amatsoon
sinu süljega võitud
sinu suudlustega õnnistatud
sinu raevusse maetud
sinu naeratuses elustatud
sest sina ja mina oleme üks
sest sina ja mina – armastuse hakklihamasin
urisev nagu hundi kõri
siiski tasub rõõmustada
et me ei vaata üksteist
vegetaarselt