ne vegetariškai

turiu gi kažkaip išviaukčiot
išmikčiot atryt išsakyt tai

kaip netelpu šeimoj
kaip esu plakamas ugnies bizūnais
savo amazonės
kartais net nežinau už ką
kaip raitausi
lyg kirminas idiotas
seilėdamas namų baldus

kaip einu iš skausmo į skausmą
kaip šliaužiu iš meilės į meilę
norėdamas visus išbučiuot
lyg beviltiškai geras samurajus
šuo girtuoklis

verčiau būsiu blogas poetas
bet geras tėvas, sūnau
verčiau būsiu grubus poetas
bet švelnus tėvas, dukra

atleiskit kad kartais
neišsitenku visų mūsų kaulų narve
draskausi lyg alergikas
kurio oda – bjauri nenumaldoma cinikė
iki pamišimo šoku su kėdėm
glėbesčiuojuos su foteliais
šnekuosi su pastalėm

lendu į šešėlius, tau ant bizūno
parjojus namo, amazone
slapstausi savo vaizduotėj
à la deviantART by Bernard Cornelis

iki siaubo nusilpęs
iki pašaknų sutrikęs
bandau kiaurai pereit sienas
niekieno negirdimas
niekieno nematomas

tada į ausis atsimuša Fratres –
suteik man vilties
ir ramios jėgos, Arvo Pärtai* –
man prieš akis – Egono Schiele's** pamėklės –
pasaulis plyšinėja, o adatos nesiuva
tik duria tik duria tik duria

noriu būt kieta uola, sūnau
noriu būt skaidriu šaltiniu, dukra
noriu būt tavo mylimuoju, amazone
mažiau plakamu
mažiau suplyšinėjusiu

aš nežinau kuo man virst šitoj meilės mėsmalėj:
faršu švelnumo kotletukams
kuriuos atstumsi
ar kąsneliais rietenų befstrogenams
dėl kurių apkvaisi

atleiskit kad tik beveik visas esu jūsų
supraskit kad iš tiesų
daugiau nei visas esu jūsų

kiekviena tavo ląstelė mane jaudina
amazone
kiekvienas tavo kirtis mane užmuša
mylimoji

ar tau negaila meilės mirties?
ar tau saldu nuo mirties meilės?

visa laimė kad turiu prisikėlimo dovaną
kurią nusižiūrėjau šventykloj
visa laimė kad esu nemirtingas
nes beprotiškai silpnas

geriau būsiu silpnas poetas
bet tvirtas tėvas, sūnau
geriau būsiu klykiantis poetas
bet girdintis tėvas, dukra

noriu būt klykiantis sumaltas,
su tavim sumaitotas, amazone

tavo seilėm pateptas
tavo bučiniais palaimintas
tavo nirtuly palaidotas
tavo šypsenoj atgaivintas

nes tu ir aš yra viena
nes tu ir aš – meilės mėsmalė
urzgianti lyg vilko gerklos

visgi verta džiaugtis
kad vienas į kitą nežiūrim
vegetariškai


*Arvo Pärt (1935) – klasikinės ir sakralinės muzikos estų kompozitorius. Fratres – itin subtilus ir jausmingas jo kūrinys.
**Egon Schiele (1890–1918) – austrų dailininkas, nervinga maniera piešęs ir tapęs tarsi suplyšinėjusius ir sulopytus kūnus, tiek dekoratyvius, tiek pamėkliškus moterų ir vyrų aktus.

© Dainius Gintalas
De: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Producción de Audio: Lithuanian Culture Institute, 2022

mittevegetaarselt

pean ju kuidagi välja klähvima

välja kogelema tagasi neelama välja ütlema seda


kuidas ei mahu ma perre

kui mind piitsutatab tulepiitsadega

minu enda amatsoon

vahel ei teagi mille eest

kuidas vingerdan

nagu ussike idioot

ilastan kodumööblile


kuidas ma lähen valust valusse

kuidas rooman armastusest armastusse

tahtes katta kõiki üleni suudlustega

nagu lootusetult hea samurai

koerjoodik


pigem olen halb luuletaja

kuid hea isa, poeg

pigem olen rohmakas luuletaja

kuid hell isa, tütar


andestage et mõnikord

ei mahu ma meie kõigi luudest puuri

rabelen nagu allergik

kelle nahk – vastik halastamatu küünik

hullumeelsuseni tantsin toolidega

kaelustan diivaneid

vestlen lauaalustega


poen varjudesse, kui sina ratsutad

piitsa peal koju, amatsoon

paosklen oma kujutluses

a la deviantART de Bernard Cornelis


õuduseni kurnatud

juurealuseni segaduses

püüan läbi minna seintest

kellestki kuulmata

kellestki nägemata


siis põrkab vastu kõrvu Fratres -

anna mulle lootust

ja rahulikku jõudu, Arvo Pärt -

mul silmade ees – Egon Schiele kooljad -


maailm rebeneb, aga nõelad ei õmble

järjest torgivad järjest torgivad järjest torgivad

tahan olla sulle kõvaks kaljuks, poeg

tahan olla sulle selgeks allikaks, tütar

tahan olla sinu armsam, amatsoon

vähem piitsutatud

vähem rebestunud


ma ei tea kelleks pean saama selles armastuse hakklihamasinas:

hakklihaks helluse kotletis

mida lükkad tagasi

või ampsudeks riidlemise böfstrooganovides

mis võtavad sul pildi eest


andestage et olen ainult peaaegu täiesti teie oma

mõistke et tõesti

rohkem kui üleni olen teie oma


iga sinu rakk mind erutab

amatsoon

iga sinu hoop mind tapab

kallis


kas sul pole kahju armastuse surmast?

kas sulle on magus surma-armastus?


õnneks on mul ülestõusmise kingitus

mille valisin välja templist

õnneks olen surematu

sest meeletult nõrk


pigem olen nõrk luuletaja

kuid tugev isa, poeg

pigem olen röökiv luuletaja

kuid kuulav isa, tütar


tahan olla röökivana hakitud

koos sinuga rapitud, amatsoon

sinu süljega võitud

sinu suudlustega õnnistatud

sinu raevusse maetud

sinu naeratuses elustatud


sest sina ja mina oleme üks

sest sina ja mina – armastuse hakklihamasin

urisev nagu hundi kõri

siiski tasub rõõmustada

et me ei vaata üksteist

vegetaarselt

Tõlkinud Jürgen Rooste ja Milda Dailidėnaitė